Jõhvi

kaardile

1241

Jõhvi linn asub samanimelise aluspinnalise kõrgustiku (tegemist on Pandivere nn "väiksema vennaga") kirdeserval, kus Kohtla-Järvelt ida suunas kulgev lubjakiviastang (nn Kukruse kihiastang) järsult lõunasse pöörab.

Mainitud astangul langeb aluspõhi Jõhvi kohal umbes 5 meetri võrra. Astangust põhjas asub soine ja veerikas madalsoomuldade vöönd, kus kasvavad liigveelised lodumetsad, mille asemel on kohati tekkinud kaasikud ning liigveelised soostunud niidud. Astangust lõuna suunas algab aeglaselt tõusev viljakate leostunud kamar-karbonaatmuldade ala, mis pakub soodsaid võimlusi põlluharimiseks.

Enne kaevanduste dreeniva mõju algust väljus astangust rida allikaid. Kõige veerikkam neist paiknes praeguse Ida-Viru maakonnavalitsuse loodenurgast vaid paarikümne meetri kaugusel ning oli lähteks ühele Pühajõe lisajõgedest. Just selle allika kohal tekkis astanguservale Jõhvi küla, oletatav tekkeaeg peaks olema I aastatuhande teine pool m.a.j.

Joogivesi saadi allikast, põllud aga asusid külast lõunas. Küla arengut soodustas paiknemine muistsel teederistil. Siit pääses Järve ja Saka kaudu Virumaa läänepoolsetesse kihelkondadesse, Puru ja Kaidma kaudu Vaigasse - Ugandisse ning Peipsi kalavetele. Piki Pühajõge viis talitee üle Voka Narva kaudu Novgorodi vürstiriiki. Vilkast kaubavahetusest annavad tunnistust Jõhvi kõrgustikult pärinevad arvukad muinasaegsed aardeleiud.

Jõhvi nime on seletatud mitmeti. Rahvasuus on levinud arvamus, et see tuleneb sõnast "jõhvikas", millel aga puudub keeleteaduslik alus.

1930ndatel aastatel pakkus koduuurija H. Kurba tähenduseks "jõevesi" (om.k. "jõevee"), kuna sellist nime olevat kandnud Jõhvi keskel asuv allikas, millest sai alguse üks Pühajõe lisajõgesid.


Vanim kirjalik teade Jõhvi kohta pärineb nn Taani hindamisraamatust, mille koostamisajaks peetakse 1241. aastat. Jõhvi on seal kirjas Gevi nime all (häälik "j" kirjutati alamsaksa keeles tähega "g"). Küla suuruseks mainitakse 20 adramaad ja omanikuks Taani kuningat.

Tõenäoliselt XIII sajandi teisel poolel sai Jõhvist kirikukihelkonna- keskus, mis suuresti määras ära kogu tema edaspidise arengu ja tähenduse. Kihelkonna kirjalik esmamainimine pärineb 1354. aastast ja kirikut mainitakse 1367. aastal, mil viimane vene ja saksa vägede vahel peetud lahingus hävis. Uus kirik ehitati kivist müüridega kindlus-kirikuna, millele XIV sajandi lõpul ehitati juurde laskeavadega torn. Jõhvi kirikul oli oluline osa Põhja-Eesti kaitsel.

Samaaegselt arenes välja kihelkonnakeskusesse koonduv kirikuteede võrk. 1491. a mainitakse esmakordselt Jõhvi mõisa olemasolu, mille omanikuks oli Narva ordufoogt.

1782. aastaks oli külast järele jäänud vaid 3 pastoraadile kuulunud talupoega ja vabadikku. Jõhvi koosnes tollal peamiselt ulatuslikust mõisahoonete kompleksist, mille juurde kuulusid ka kõrts (esmamainimine 1543. a) ja vesiveski (hiljem tuntud Altveski nime all). 1782. aasta tähistab olulist murrangut Jõhvi arengus: seni mööda rannikut kulgenud Peterburi ja Tallinna-vaheline postimaantee nihutati lõunasse ja hakkas kulgema läbi Jõhvi. Kuna Jõhvist sai alguse ka Tartusse ja Riiga suunduv postimaantee, kujunes Jõhvi Peterburi ja Lääne-Euroopa vahelise postimaanteede sõlmpunktiks, mille pidid läbima kõik Venemaalt tulijad või sinna suundujad. Samal aastal valmis ka postijaam.

Sajandi lõpul elas Jõhvis sadakond inimest: kirikla elanikud ja talumehed, postijaama teenistujad ning mõisainimesed. Viimaste hulka kuulusid ka arst, rätsep, kingsepp, kõrtsmik, veskimees ja rida teisi ametimehi.

 

Riigihoidja K. Pätsi dekreediga 19. aprillist 1938 anti välja linnaseadus ("Riigi Teataja" 27. aprillist 1938), millega sai linnaõiguse rida endisi aleveid, teiste hulgas ka Jõhvi. Esimesed Jõhvi linnavolikogu valimised viidi läbi 15. ja 16. oktoobril 1939.

 II Maailmasõja aastad - 13. augustil 1941 jõudsid saksa väed Jõhvi. Linn jäi esialgu terveks, välja arvatud mõni üksik hoone.

3. augustil 1943 puhkes aga endises leerimajas tulekahju, mis tugeva tuule tõttu levis naaberhoonetele. Kokku hävis 92 elumaja ja 129 kõrvalhoonet ehk umbes 1/3 Jõhvit. Punaarmee pommitamine tõi kaasa uusi purustusi, kuid kõige suurema hävitustöö panid toime 1944. a 18. septembri õhtul ja öösel taganevad sakslased. Õhku lasti jaamahoone, keskkool, mõis, õlle- ja viinavabrik, raudteejaama juures süüdati põlema elumajad. 19. septembril saabusid vene väed. Selleks ajaks oli 350-st majast alles vaid 100.

 

Augustis 1992. a kinnitas Vabariigi Valitsus Jõhvi linna (1938. aastal kavandatud) sümboolika. Elanike arv seisuga 01. jaanuar 1992 oli 16,4 tuhat.

  • Allikad: http://www.johvi.ee/index.php/mod/site/act/nav/id/61/i/60
  • http://www.johvi.ee/index.php/mod/gallery/act/view/gal_id/30
  • http://uudised.err.ee/failid/101453_01.jpg
  • http://tv.postimees.ee/050107/esileht/siseuudised/237592_foto.php
  • http://www.reisimaailm.ee/2004/5_maakonnalinn.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • maja
  • telk
  • tulease