Vilmsi Soome-missioon ja surm

kaardile

13. aprill 1918

25. veebruaril marssisid Saksa väed Tallinna, 3. märtsiks 1918 oli okupeeritud kogu Mandri-Eesti. Okupatsioonivõim tegi kiiresti lõpu igasuguste rahvuslike organisatsioonide tegevusele, Ajutine Valitsus kuulutati kehtetuks ja pidi minema põranda alla. Nendes tingimustes tõusis eriti teravalt päevakorrale Eesti iseseisvusele välismaalt tunnustuse hankimise küsimus. Juba enne iseseisvuse väljakuulutamist oli Maapäeva vanematekogu nimetanud Eesti välisdelegatsiooni, kellest suurem osa oli veebruari alguses siirdunud Helsingisse, selgitama Eesti taotlusi. Eestisse polnud neist sellest ajast teateid saabunud.

Ametlikult Eesti välisdelegatsiooni töö korraldamise otstarbel, kuid vajadusel kuni uue Ajutise Valitsuse moodustamise volitustega asus Jüri Vilms 24. märtsil 1918 teele Kadriorust Käsmusse, kust pidi minema üle Soome lahe jää Soome. Teda saatsid spordiseltsi Kalev liikmed Arnold Jürgens ja Johannes Peistik, ning Käsmust võeti teejuhina kaasa Aleksei Rünk, kes pidi reisiseltskonna ohutult üle jää juhatama ja hobusega Eestisse tagasi tulema. Käsmust lahkus 4-liikmeline grupp 27. märtsi hommikul ning suundus Vaindloo saare poole, sellest edasi jäi segastel asjaoludel kaduma.

Seni kõige tõenäoliseima versiooni kohaselt sattus Vilms koos kaaslastega Suursaarel sakslaste kätte ja toimetati Helsingisse, kus 13. aprillil kõik neli maha lasti. 1920. aasta detsembris jõudsid Vilmsi ja kaaslaste surnukehad Eestisse, Vilms maeti austusavalduste saatel Pilistvere surnuaiale. Vilmsile on annetatud postuumselt tsiviilteenete (III liigi 1. järk) Vabadusrist. Tema surma asjaolude selgitamiseks asutatud uurimiskomisjon ei suunud vaatamata pingutustele siiski lõplikku tõde välja selgitada ning seepärast on Vilmsi surma asjaolud ka hiljem pakkunud võimalusi spekulatsioonideks ning õhutanud uurijaid selle küsimuse juurde tagasi pöörduma.

10. detsembril 1938 loodi Tartus Jüri Vilmsi Mälestamise Komitee, mille eesmärgiks oli kokku panna Jüri Vilmsi elu ja tegevust koondav koguteos. Komitee hingeks ja peamiseks Vilmsi mälestuse jäädvustamise eestvõitlejaks kujunes noor õigusajaloolane Aleksander Looring, kelle eestvõttel suutis komitee 1930. aastate lõpuks koguda suure hulga mälestusi ja teateid Vilmsi kaasaegseilt. Koguteose ilmumise plaanidele tõmbas kriipsu peale 1940. aasta. Looring hukkus Saksa okupatsiooni ajal, Jüri Vilmsi Mälestamise Komitee kogutud materjalid jõudsid täienduste ja muudatustega ühtede kaante vahele alles 1998. aastal, Hando Runneli poolt koostatud raamatuna "Jüri Vilms mälestustes".

Jüri Vilmsi ja tema uurija Aleksander Looringu elu ja saatuse paralleele on tabavalt kujutanud Jaan Kross oma romaanis "Tabamatus. Jüri Vilmsi romaan" (1993). Teos on ilmunud ka rootsi (1993), soome (1994) ja prantsuse (2001) keeles.

Vilmsi saatust on uurinud ka Soome ajaloolane Seppo Zetterberg (raamatus "Jüri Vilmsi surm", esmatrükk soome keeles 1997, tõlge eesti keelde 2004).

Allikas: Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997, lk-d 130-131.

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • haud
  • kool
  • lasteaed
  • näitus
  • NB
  • tuletorn
  • ülikool