Schleswigi kohtumine ja Taani-Riia koostöö algus.

kaardile

juuni 1218

Ehkki pärast Lateraani kirikukogu ning eestlaste võitmist Madisepäeva lahingus 1217. aastal olid piiskop Alberti positsioonid tugevamad kui kunagi varem, oli tal ka mitmeid probleeme. Kõigepealt soovis Taaniga liidus olev Bremeni peapiiskop Gerhard Liivimaad enda ülemvõimu alla saada, kuigi Albert oli välja võidelnud enda otseallumise paavstile. Lisaks tekitas talle muret venelaste võimalik sissetung, sest nood olid eestlastega 1217. aastal ametliku liidu sõlminud. Pealegi muutus üha ambitsioonikamaks ka Mõõgavendade ordu, mis soovis Eesti alast enamikku enda kontrolli alla ning 1218. aastal oli surnud ka Balti ristisõda toetanud keiser Otto IV. Nõnda vajas Albert senise edu kindlustamiseks tugevat liitlast, kelleks ta lootis saada Taani kuningat Valdemar II. Valdemar oli huvitatud oma mõjuvõimu laiendamisest ida suunas ja nõustus seetõttu Albertit aitama. Alberti liitlane, Eestimaa piiskop Theoderich, lootis aga Taani abiga ka reaalselt Eestimaal võimu juurde jõuda. Ilmselt soovisid piiskopid Taani toel ka ordu mõju kärpida.

1218. aastal Schleswigis toimunud kohtumisel, mis leidis aset Taani riigipäeval ja kus riialaste poolt osalesid piiskop Albert, Eestimaa piiskop Theoderich, ordumeister Volquin, Orlamünde Albert, Dünamünde kloostri abt Lippe Bernhard, nõustuski Valdemar II Eestimaale ristiretke korraldama ja Albertit ning Theoderichi aitama. Kuid tema nõudmised olid karmid: Taani riigiga pidi liidetama kogu Eesti ala, kaasa arvatud juba ristisõdijate poolt allutatud Ugandi ja Sakala.

Samasisulise bulla sai Valdemar II oktoobris 1218 ka Honorius III-lt ja tungis juba järgmisel suvel Põhja-Eestisse. Saaremaal 1206. aastal ebaõnnestunud Lundi peapiiskop Andreas Sunesen sai Taani asehalduriks, kuningaväe kaplan Wescelin aga õnnistati Eestimaa piiskopiks. Rävalaste maalinna asemele Lindanise mäel rajati taanlaste Castrum Danorum (Taani linnus,
mugandunult Tallinn). Albert ja Theoderich olid sunnitud Taani nõudmistega esialgu nõustuma ja mõni aasta hiljem, kui Taani käes oli juba Põhja-Eesti, ka sellega, et kogu Liivimaa läheks Valdemar II ülemvõimu alla. Ent enamik sakslastest polnud sellisteks järeleandmisteks valmis ja nõnda taganesid nad sellest lubadusest esimesel võimalusel, kui Valdemar II 1223. aastal vangi langes. Seetõttu ei ulatunud taanlaste reaalne võim kunagi Põhja-Eestist kaugemale. Taanlaste ja sakslaste koostöö asendus aga terava konfliktiga, mis päädis Eestimaa vallutamisega Mõõgavendade ordu poolt 1227. aastal.

Allikas: Henriku Liivimaa kroonika = Chronicon Heinrici Livoniae. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kohus
  • maja
  • NB
  • sadam