Mobilisatsioon ja evakueerimine

kaardile

20. juuli 1941

Sõjaseisukord kuulutati Eestis välja juba esimestel sõjapäevadel, mis tähendas, et kõrgeim võim hakkas nüüdsest kuuluma sõjaväeringkondadele. Tsiviilvõimud jäid vaid abistajateks, kes juhtisid eelkõige rekvisitsioone, evakuatsiooni, aga mingil määral ka mobilisatsiooni, kindlustustöid ja repressioone.

Rekvireerimised algasid transpordivahenditele: hobuste, vankrite, autobusside, veo- ja sõiduautode, jalg- ja mootorrataste sundvõtmisega, kuid talurahvast puudutas kõige rohkem erinevate toiduainete lakkamatu rekvisitsioon.

Rekvireerimistega samaaegselt algas ka evakuatsioon, mille peamiseks eesmärgiks oli takistada mis tahes materiaalsete väärtuste jätmist vaenlasele. Välja veeti tehaste sisseseadeid, tooraineid, kütuseid, poolfabrikaate, valmistoodangut, ehitusmaterjale, transpordivahendeid. Mida lähemale jõudis rinne, seda stiihilisemaks evakueerimine muutus. Eestist lahkusid ühes maise varaga ka 25 000 inimest, nende seas erinevad punategelased, kollaborandid, poolsunniviisiliselt igasugused insenerid, oskustöölised, veterinaarid ja muud.

Nõukogude võim pidas vastokupeeritud alade elanikke üldmobilisatsiooni tarbeks liialt väheusaldusväärseks, kuid kiirelt läheneva rinde tõttu oldi seda siiski sunnitud tegema, sest kardeti, et muidu värvatakse need mehed Saksa sõjaväkke. 30. juunil kuulutati välja kutsealuste (1919-1922 sündinud noormehed) ja reservohvitseride mobilisatsioon, mis 20. juulil suurenes üldmobilisatsiooniks (kõik aastal 1907-1918 sündinud mehed).

Seejuures eirati rahvusvahelise õiguse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi okupeeriv riik sundida oma sõjaväkke okupeeritud alade elanikke. Punaväkke värbamine oli võimalik veel vaid sakslaste poolt hõivamata Põhja-Eestis ning karmide karistuse ähvardusel jõudis mobilisatsioonipunktidesse 50 000 meest, kellest 33 000 saadeti Venemaale. Koos Eesti sõjaväest moodustatud 22. territoriaalse laskurkorpusega saadeti mehed tagalasse tööpataljonidesse (pildil ülal), kus neist kolmandik suri järgneval sügisel ja talvel nakkushaiguste, alatoidetuse või ülekurnatuse tõttu.

Septembris 1942 moodustati eestlastest 27 000-meheline 8. Eesti laskurkorpus, kes sai oma tuleristsed 1942./1943. aastal Velikije Luki all. Seal kaotati ligi pool koosseisust nii langenute, haavatute kui ka ülejooksikute tõttu.
Sõda mõjutas palju ka tavainimeste argielu. Elati peaaegu täielikus infosulus, mida süvendas korraldus korjata kokku kõik raadioaparaadid. Siiski õnnestus üht-teist kinni haarata rindetagustest raadiojaamadest, näiteks Lahti, Königsbergi ja Kaunase saateid.

Erakordselt palju liikus igasuguseid kuulujutte, mida võttis mõnikord tõe pähe ka kohalik okupatsioonivõim. Laiendati töökohustust ning katkestati kõik puhkused. Tsiviilelanikud olid sunnitud osalema ka kindlustustöödel, käidi rajamas tankitõrjekraave, miinivälju, okastraattõkkeid ja muud sellist (pildil all). Reaalselt polnud neist suurt tulu, sest kaitseliinid jäeti maha juba enne Saksa vägede kohalejõudmist. Linnades kehtis karm komandanditund ning kohustuslik pimendamine.

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Eesti ajaloo atlas. Tallinn: Avita, 2006.                                                                                                   

Allikad (pildid): http://lood.files.wordpress.com/2008/02/pilt8.jpg 

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/8/8e/Baltflot_gr.jpg/250px-Baltflot_gr.jpg 

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • näitus
  • nool
  • sadam