Nõukogude võimu taaskehtestamine Eestis ja stalinism

kaardile

1944

Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aastal. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli sel hetkel veel sakslaste käes. ENSV võimustruktuuris oli juhtiv koht Eestimaa Kommunistlikku Partei esimesel sekretäril, kelleks sisuliselt juba aastast 1941 oli Nikolai Karotamm.

Lisaks 1940 ja 1941 aasta hukkamistele ja küüditamisele algasid 1944 aastal uued massilised arreteerimised. Vägivallapoliitika eesmärk oli allutada ühiskond täielikult oma kontrolli alla. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otseseks täideviijaks julgeolekuorganid

Represseeritud inimeste arv aastatel oli 1944-1954 ligukaudu 30 000. Arreteeriti ja saadeti vangi sunnitöölaagrisse neid, keda peeti nõukogude võimule ebalojaalseteks. Vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasral toimunud massiküüditamisega: ööl vastu 26. märtsi deporteeriti Eestist Siberisse 20 772 inimest. Suurem osa küüditatutest olid naised jaapsed ning nad saadeti põhiliselt Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.

Nõukogude võimu suhtus enamus eestlasi pikka aega eitavalt nii passiivselt kui aktiivselt - metsavendlus. Otsene relvavõitlus aastatel 1944-1953 metsavendade poolt. Need olid inimesed, kes Punaarmee mobilasitsioonist kõrvale hoidsid ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed (kokku kuni 30 000 inimest). Metsavendade salgad tegutsesid üle kogu Eesti, tapeti nõukogude aktiviste, kuid samal ajal rööviti ka kauplusi, talusid, mis omakorda suurndas maal hirmuõhkkonda. See oli "sõda pärast sõda" ning mõlemale poolele ohvriterohke. Metsavendade aastatepikkune vastupanu näitas selgelt, et Eesti ei alistunud võitluseta.

Majandust iseloomustas tööstuse eelisarendamine. Virumaa põlevkivipiirkonnas hakati suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust. Laiendati masina- ja metallitööstust. Läbi kogu Nõukogude aja oli põhirõhk rasketööstusel, mis oli orienteeritud peamiselt idapoolsetele ja mitte Eesti majanduslikele huvidele.

Nõukogulik maareform tähendas ennekõike sundvõõrandamist ehk maade riigistamist. Aastatel 1944-1947 sundvõõrandati eestis 927 000 hektarit maad. Sellele järgnes kolhooside asutamine, mille hõlbustamiseks, inimeste hirmutamiseks, korraldati ka 1949. aasta massiküüditamine. Kehtestati ka majanduse riiklik planeerimine ehk käsu- ja plaanimajandus: nõudmised kirjutati ette Moskvast ja koha peal pidi neid püüdma täita.

Stalini võimuajal oli ka väga tugev ideoloogiline surve. Selle haripunkt saabus 1950. aastal, mil EKP märtsipleenumil mõisteti hukka sadu kodanlikke natsionaliste. Vahetus ka ENSV juhtkond, EKP esimeseks sekretäriks sai Johannes Käbin, kes oli sellel ametikohal kuni 1978. aastani.

Allikas: M.Laur, A. Pajur, T. Tannberg "Eesti ajalugu II" Tallinn 1995 "Avita"


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • mõis
  • NB
  • nool
  • ring
  • sadam