Uus halduskorraldus

kaardile

1629

Juba Liivi sõja lõpust Rootsi käes olevast alast sai Eestimaa kubermang. Sinna kuulusid Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. Poola käest juurde vallutatud aladest moodustati Liivimaa kubermang, mis koosnes Pärnu, Tartu, Riia ja Võnnu (läti Cēsis) maakonnast. 1645. aastast Rootsile kuulunud Saaremaa kuulus Liivimaa kubermangu, ent säilitas võrreldes teiste maakondadega eriseisundi: seal oli oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus ja maksusüsteem.

Kubermange valitsesid otse kuningale alluvad kindralkubernerid, kes asusid kubermangukeskustes Tallinnas ja Riias. Kindralkubernerid kontrollisid sõjaväge, ametnikke, eelarvet ning vastutasid posti ja infrastruktuuri ning avaliku korra eest.

Riigivõimu kõrval oli võimu ka kohaliku aadli ning linnade omavalitsustel. Rootsi Eestis ja Lätis oli kolm rüütelkonda: Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond. Rüütelkondadesse kuulusid mõisaomanikest aadlikud. Rüütelkond kogunes maapäevadel, kus püüti kaitsta aadlike õigusi riigivõimu ees ning otsustada kõikide küsimuste üle, mis ei olnud otseselt kindralkuberneri huvialas. Maapäevi peeti keskmiselt iga kolme aasta tagant. Nende vahepealsel ajal olid ametis maanõunikud, kes olid valitud ametisse kogu eluks. Lisaks neile oli igapäevaste küsimuste lahendamiseks ametis veel rüütelkonna pealik (Liivimaal maamarssal).

Eestimaa aadlile ja Tallinna linnale säilitati nende endised õigused, kuna nad olid end vabatahtlikult Rootsi võimu alla andnud. Liivimaad aga loeti vallutatud maaks ning esialgu pidi see ametisse seatud kindralkuberner Johan Skytte poolt kiiresti rootsistatama. Ent pärast kuningas Gustav II Adolfi surma 1632. aastal sai Rootsis lapseeas kuninganna Kristiina regendina võimule Axel Oxenstierna ning koos temaga ka rootsi kõrgaristokraatia, kes olid balti privileegide säilitamisest samavõrd huvitatud kui siinsed sakslased. Seda arvestades omandasid nad endale nii Eesti- kui Liivimaal hulgaliselt valdusi. XVII sajandi keskpaigaks oli Liivimaa aadlil ja linnadel samasugused õigused kui Eestimaal ning aadli omavalitsust Rootsi Balti provintsides hakati kutsuma Landesstaat'iks - maariigiks. Selline kord püsis kuningas Karl XI valitsema asumiseni 1672. aastal.
Kohapealne kohtuvõim jagunes kolme astmesse. Avalikku korda tagasid ja talupoegade väiksemate kuritegude üle mõistsid kohut kohalike mõisnike seast valitud adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud. Maakondades olid Eesti- ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud. Neis arutati suuremaid talupoegade ja kõigi mitteaadlike süüasju. Kõige rängemad süüasjad ja kõik aadlike protsessid lahendati kubermangu tasandil Eestimaa Ülemmaakohtus Tallinnas ning Liivimaa Õuekohtus, mis oli kaua aega Tartus. Lisaks neile kohtuastmetele jäi veel võimalus edasi kaevata Rootsi kuningale, kelle sõna oli ka viimane.
Selline kolmetasandiline kohtukorraldus viimase edasikaebamisvõimalusega valitsejale jäi püsima XIX sajandi lõpuni. Eesti ja Põhja-Läti haldusjaotus kaheks kubermanguks püsis aga 1917. aastani välja.

pildil: Eestimaa kubermangu vapp

 

viide: Ain Mäesalu, Tõnis Lukas, Mati Laur, Tõnu Tannberg. Eesti ajalugu I. Avita, Tallinn 1995

pildiviide: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/8e/Coat_of_Arms_of_Estland_gubernia_(Russian_empire).png


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • kool
  • sadam
  • ülikool