Suur nälg

kaardile

1695

Ikaldus algas 1694. aastal, kui ilm ei soosinud viljakasvatust. Järgmisel suvel oli asi hullem, sest sadas vihma ja oli väga jahe. Ei valminud rukis ega saanud teha heina. Sügisel tuli otsa veel varane külm, mis hävitas suvivilja. Isegi seemnevilja ei saadud kohati kätte. 1696. aasta kevad oli väga külm ja talupojad hakkasid nälga surema. Suvel sada jälle palju vihma ja ikaldus oli kokkuvõttes veel suurem, kui eelmisel aastal, nii et näljale ei tulnud leevendust kogu aasta. 1697. aasta kevadel selgus nälja hirmus ulatus, kui lume alt sulas välja hulgaliselt laipu.
Kindlasse surma olid määratud orvud ja vanad inimesed. Maarahvas püüdis viimases hädas linnadesse põgeneda, ent ka seal polnud piisavalt süüa. Kroonik kirjutas: „Päeval ja öösel kuuldus nii linnades kui ka külades, teedel ja tänavatel häda- ja näljakannatajate sellist kaeblemist, et kivigi oleks pidanud kisendama." Samal ajal aga oli nälg ka Rootsis ja Soomes ning eesti- ja liivimaalaste päästmise asemel veeti „riigi viljaaidast" vilja hoopis välja. Mõned kaupmehed ja mõisnikud teenisid sellega suurt kasumit.
Eriti kannatasid rahvarohked muidu viljakama mullaga piirkonnad Kesk-Eestis. Suri 70 000-75 000 inimest ehk iga viies inimene Eestis. Paljud maeti sinna kuhu juhtus, ka ühishaudadesse väljaspool surnuaedu. Nälg lõppes täielikult alles 1698. aastal.

pildil: O. Kangilaski "Leiva jagamine nälgivatele lastele"

 

viide: Ain Mäesalu, Tõnis Lukas, Mati Laur, Tõnu Tannberg. Eesti ajalugu I. Avita, Tallinn 1995

pildiviide: Ain Mäesalu jt. Eesti ajalugu I. Avita. Tallinn, 1995. Lk. 116


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • kool
  • sadam
  • ülikool