Märtsiküüditamine

kaardile

25. märts 1949

1948. aasta lõpuks oli Eestis 103 sovhoosi ja 439 kolhoosi, kuid valdav enamus põllumaadest oli veel eratalunike käes. Samuti tegutsesid veel mitmed suured talumajapidamised, ehkki maksukoorem oli neile väga ränk. Mitmed talunikud toetasid nii majanduslikult kui ka moraalselt metsavendade tegevust, mistõttu nad olid Nõukogude julgeolekule pinnuks silmas. Kulakute küsimuse lahendamiseks pakkus ENSV juhtkond 1948. aasta lõpul välja mõtte teha neist kaevurid Kirde-Eestisse rajatavates suurtes kaevandustes, kuid NSVL-i juhtkond lükkas selle tagasi. Nende sihiks oli Eesti sundkollektiviseerimine, milleks otsustati rahvast sundida hirmutamisega, küüditades kümneid tuhandeid inimesi oma kodukohtadest Siberisse.

Pildil perekond - nad kõik küüditati (Foto: Eesti Rahvusmuuseum)

1949. aasta alguseks koostati üksikasjalikud kavad küüditamise läbiviimiseks: kokku plaaniti välja saata 7570 perekonda, kokku 22 326 inimest, reservi määrati veel 1906 peret (juhuks, kui kõiki esmanimekirjas olnud peresid ei õnnestu tabada). Samuti komplekteeriti vajalik küüditajate kaader ning transpordivahendid. Küüditamisele määratud perekondade seas oli küll ka kulakuid, kuid tegelikult jõukuse või sotsiaalse positsiooniga nimekirju koostades väga ei arvestatud, pigem oli tegemist hirmutusaktsiooniga ja inimesi sattus küüditavate sekka küllaltki juhuslikult. ENSV siseminister Boris Kumm esitas plaani 19. märtsil Nikolai Karotammele, kes selle ka heaks kiitis.

25. märtsi varahommikul algas suurim massiküüditamine Eestis, mis kestis kuni 27. märtsini ja mille käigus viidi Siberisse 20 702 inimest, neist 20,8% mehed, 49,4% naised ja 29,8% lapsed. Umbes 3000 inimest hukkus Siberis. Paljud inimesed suutsid siiski ka küüditamisest pääseda, varjates end kodust eemal. Pärast aktsiooni lõppemist järelesaatmisi ei teostatud, seega õnnestus enamikul kõrvalehoidnutest repressioonidest pääseda.

Noorim punaterrori ohver oli 1949. aasta märtsiküüditamisel kõigest kolmepäevane, ta suri aasta hiljem.

25. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine, millega kolmest Balti riigist viidi Siberisse kokku 94 779 inimest.

Küüditanute eluase Siberis (Foto: Eesti Rahvusmuuseum)

Küüditamise näol oli tegemist selgekujulise hirmutusaktsiooniga, mis ka täitis oma eesmärgi. Järgnevate massirepressioonide kartuses loodi ainuüksi ühe kuu jooksul, 20. märtsist kuni 20. aprillini, 2112 uut ühismajandit. 1949. aasta lõpuks oli Eestis 115 sovhoosi ja 3007 kolhoosi. Küüditamine andis tugeva hoobi ka metsavendlusele, kuna paljud nende toetajatest viidi ära, samas kui kohalejäänud astusid kolhoosi ega saanud neid enam kuigivõrd toetada. Siiski suutsid metsavennad küllaltki aktiivselt tegutseda kuni 1953. aastani, seejärel hakkas metsavendlus kiiresti raugema.

Allikad: "Eesti ajalugu: kronoloogia". 2007.

Allikas: M.Laur, A. Pajur, T. Tannberg "Eesti ajalugu II" Tallinn 1995 "Avita"

Seppo Zetterberg "Eesti Ajalugu"


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kivid
  • kohus
  • kool
  • maja
  • mõis
  • monument
  • näitus
  • NB
  • nool
  • park
  • politsei
  • puu
  • ring
  • rong
  • sadam
  • tulease
  • tuletorn
  • vaade