Eestlased ja ristiusk muinasaja lõpus ning muistne vabadusvõitlus

kaardile

1208

Millal tänase Eesti alal elanud hõimud esimest korda kristlusega tutvust tegid, on ilmselt võimatu öelda. Kuid on üpris kindel, et juba 11. sajandil, kui Jaroslav Tark Tartu vallutas, tegutsesid siin vähemalt piiratud ulatuses ka Vene vaimulikud, Tartusse rajati ilmselt ka kirik. Samal ajal võis Eestisse satuuda ka lääne poolt tulnud misjonäre. Esimene kindlalt teadaolev katse Eesti ristusustamiseks võeti ette aga 12. sajandil, kui ametisse määrati Eestimaa piiskop Fulco, tema abiliseks aga oletatavasti eestlasest munk Nicolaus. Selle misjoni edukuse või edutuse kohta andmed aga puuduvad. Igal juhul olid eestlased 13. sajandi alguseks ristiusuga juba tutvust teinud ning osad neist olid lasknud end ka ristida. Henriku Liivimaa kroonikast on teada, et nii oli Ojamaal ristiusu vastu võtnud Pudiviru vanem Tabelinus, Lennart Meri on aga oletanud, et ka Tallinna ümbrus võis olla valdavalt ristiusuline. Võimalik, et ristiusk võis olla levinud veel palju laiemaltki, sest muin asaja lõpust pärinevad arheoloogilised leiud näitavad, et ristikujulised ripatsid olid hauapanustena väga populaarseks saanud, samuti algas laibamatuste arvu kasv, mis kaudselt viitab ristiusu kasvavale mõjule. Sellest ajast on leitud ka raamatute osi, peamiselt raudnaaste. Kõige tõenäolisemalt oli sellise raamatu puhul tegemist Piibliga, mis oli ilmselt ladinakeelne. See võib viidata sellele, et lugemise ja ladina keele oskus eestlaste seas vähemalt teatud määral levinud oli. Kuid ilmselt mõistsid seda siiski vaid üksikud. Sellel võimaluse on viidanud ka Enn Tarvel, kes viitab saarlaste poolt 1226. aasta paiku Lübeckisse saadetud kirjale, kus nad ilmselt linnale liitu pakkusid; arvatavasti kirjutati see mõne kirjaoskaja saarlase poolt (koguteos Saaremaa. 2, lk 82).

Hoolimata ristiusu ja lääneliku hariduse, esimene tingis üldiselt ka teise, haritud inimene oli tavaliselt vaimulik, teatavast levikust, polnud uus usk Eestis kindlasti veel üldine. Võimalik, et aja jooksul oleks eestlastest siiski ka rahumeelsel teel kristlased saanud, kuid kohapealse arengu katkestas saksa ristisõdijate jõudmine Liivimaale, algas Eestlaste muistne vabadusvõitlus. Tekkinud vägivaldne konflikt kristluse esindajatega võõrandas ilmselt suurt osa eestlasi kristlusest, mida võidi hakata nägema vägivaldse ja vaenulikuna. Henriku kroonika kirjeldabki mitmel puhul, kuidas eestlased usust taganesid, kristlikest kommetest loobusid ja vanade juurde tagasi pöördusid. Vähemalt osaliselt on tegemist ilmselt ka propagandaga, pealegi oli kristlaseks olemisel toonastes tekstides niikuinii pigem poliitiline tähendus: liitlasi võidi pidada tõeliseteks kristlasteks, vastaseid aga usust äralangenuteks, tolleaegsed paavstid nimetasid aga kõiki endi poliitilisi vaenlasi ketseriteks, panid neid kirikuvande alla ja kuulutasid nende vastu välja koguni ristisõdu. Vähesel määral ristitud eestlased ei kuulunud ametlikult ka ju ühegi piiskopkonna alla,seega poliitilises mõttes nad kristlased polnud. Võõrvallutuse järel hõlmati nad aga nii ilmalike kui ka vaimulike võimustruktuuride kaudu Lääne kristlaskonna hulka. Seejärel said (vähemalt ideaalis) kõigist eestlastest kristlaskonna liikmed, kes kuulusid mõnesse kogudusesse, kus õpetas ka maakeelt paratamatult tundma pidanud vaimulik. Ilmselt just sellest ajast pärinevad ka esimesed vaimulike tekstide ümberpanekud eesti keelde, kuigi need kirjalikul kujul säilinud pole, kuid võib arvata, et kogudusevaimulikud jutlustes ka muuhulgas ka Piiblist pärinevaid tsitaate kasutasid. Seega võib öelda, et teatud mõttes algas Piibli tõlkimine eesti keelde juba 13. sajandil, kuid teatud mööndustega võib seda muidugi tagasi viia veelgi varasemasse aega: kasutasid Piiblist pärinevaid tsitaate ja eksemplumeid ilmselt ka esimesed Eestis tegutsenud misjonärid, eriti on ladinakeelsete tekstide eesti keelde tõlkimist oletatud eestlasest munga Nicoaluse ja Tallinna piiskopi (aastatel 1219-1226) Weselini, kes samuti võis olla eestlane, puhul.

Piibli kui täisteksti maakeelde tõlkimine ei saanud aga kuni reformatsioonini kõne alla tulla, sest Pühakirja võis tõlgendada vaid katoliku kirik, mis kastas universaalkeelena ladina keelt. Nõnda ei tõlkinud kirik Piiblit ka teistesse Euroopa keeltesse, seda hakkasid alles 14.-15. sajandil tegema katoliku kirikuga rahulolematud usureformaatorid ja humanistid.

Allikad: Eesti aastal 1200. Tallinn: Argo, 2003.

Toomas Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. Tallinn, 1999.


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • NB
  • raamatukogu
  • tulease