Esimene väljarändamine Samaarasse

kaardile

10. mai 1855

Esimene väljarändamistuhin ulatus Lõuna- ja Kesk-Eestisse 1830. aastate lõpul. Märksa ulatuslikumaks muutusid ümberasumismeeleolud 10 aastat hiljem just Räpina kandis Lõuna- ja Kagu-Eestis. Nendele, kes omavoliliselt lahkujatest kätte saadi, anti avalikult peksa.

Lahkujate soov oli leida mujalt vaba maad, sest Eestis kuulus maa mõisnikele ning isikliku vabaduse puudumine andis mõtte otsida maad või elukohta mujalt. Samuti ootasid Vene impeeriumiga liidetud alad asundamist ning seda mõtet toetas tsaarivalitsuse asundamispoliitika.

Eesti ümberasumisliikumisele aluse panijate rühm asus teele 10. mail 1855 Väimela Kinumpää kõrtsi juurest.

Väimelast lahkus 16 meest ja 14 naist. Naabervallast Joosult 1 mees ja 5 naist, ning Põlgaselt 3 meest ja 1 naine.

Lahkuti Saraatovi linna ja teekond kestis 3 kuud ning 20 päeva. Sinna jõudes sai aga selgeks, et Saraatovi ümbruses vabu maid enam ei ole.

Ümberasujad leidsid endale peatuspaigaks saksa asunduse Krasnojaris, kust suunduti hiljem ka Samaara kubermangu ja asutasid seal 1858. aastal Lifljandka asunduse.

Nii tekkis vanim eesti asundus Samaaras 1858. a. Sel ja järgmisel aastal võttis ümberasumisliikumine võimude meelest juba ähvardava ulatuse: peagu kõik seitsme Võrumaa mõisa talupojad soovisid umber asuda Samaarasse. See õnnestus ainult 63 perekonnal. Ümberasumisliikumisest võttis aastail 1860-62 aktiivselt osa 25-30% Eestimaa kubermangu talupoegadest, ent õnnestus see vaid 3200 talupojal.

Kõike seda kirjeldavad järgnevalt vanemate inimeste mälestused:

1847. a. olnud siin suurem väljarändamine Ukrainasse. Loodetud sealt maad saada, sest majandusline seisukord olnud äärmiselt vilets. Räpinlastelt olevat ka teised vallad ja kihelkonnad väljarändamise hoogu saanud. (Krigul, Jakob, 65 a.)

Teoorjusest vabanemise ja maasaamise lootuses põgenenud tihti talupojad Pihkva, et sealt edasi minna ja omale kuskilt maalappi saada. Perekondade viisi olevat põgenemisi ette tulnud, mindud öösi ja jäetud oma väike kraamike maha. Kohalik mõisnik olnud, tööjõu vähenemise pärast, väljarändamise vastu. Iga väljarändaja, keda tee pealt tabati, sai peksa ja toodi tagasi. (Songe, Paul, 53 a.)

Üks suurem hulk eestlasi (umbes 15 meest) pidanud nõu kokku ja põgenenud Pihkva, seal võetud nad aga kinni ja toodud vahi all tagasi. Viidud peksmise posti juure, (praeguse vana kõrtsi juures) ja lastud igale ühele, rahva nähes, 50 vitsahoopi. Peale selle lastud kõigil väljarändajatel pool pääd paljaks ja pool habet maha ajada, häbi tundemärgiks. See juhtumine olevat kõigil väljarändamise kavatsused ja plaanid pääst välja ajanud. (Kaarask Hendrik, 83 a.)

 

Allikad: Silvia Õispuu, Eesti Ajalugu II osa (konsperatiivne õppematerjal keskkoolile)

http://www.eesti.ca/ajalugu/et/1.html

http://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/rapina/2_suusonalist.html

illustreeriv foto: http://www.vurdon.it/The_Gypsy_Travellers01.jpg


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • haud
  • matkamine
  • NB