Piiblitõlke parandamise katsed 19. sajandil

kaardile

1822

1820. aastatel, kui piibliseltsid hakkasid Eestis tegutsema, tekkis vajadus kohendada ka 1739. aasta Piibli tõlget. Sellega asus tegelema tuntud estofiilne pastor Johann Heinrich Rosenplänter, kes kutsus enda kaastööliseks ka eesti soost kirikuõpetaja ja keelemehe Otto Wilhelm Masingu. Ehkki piiblitõlkest kõrvaldati mitmeid ilmseid vigu ja eemaldati ka mõningaid kasutuid saksa keele mõjusid (artiklid sõnade ees), ei tehtud siiski põhimõttelisi muudatusi. 1822. aastal ilmunud piiblitõlge oli seega küll parem kui kõik varasemad, kuid jättis ometi soovida, sest vanas kirjaviisis kirjutatu oli inimestele raskesti arusaadav.

1840. aastatel püüdis piiblikeelt kõnekeelele lähendada Kuusalu pastor Eduard Ahrens. Selleks kasutas ta soome keele eeskuju, mille baasil koostas ta eesti uue kirjaviisi (tallinna murde) grammatika ja tegi ka piiblitekstide tõlkeid. Kuid tema tõlkeettepanekud lükati 1845-1846 teiste kirikutegelaste poolt tagasi. Kirik jäi truuks vanale kirjaviisile ja traditsioonidele, samas kui ilmalikku kirjandust hakkas alates 1860. aastatest üha enam ilmuma Ahrensi soovitatud uues kirjaviisis.

Ahrensi eeskujul püüdis piiblikeelt parandada ka Gustav Schüdlöffel, kelle Uue Testamendi tõlge anti välja 1857. aastal. Selles säilitas ta küll vana kirjaviisi, ent parandas oluliselt tõlget, muutes seda eestlastle oluliselt arusaadavamaks.

Järgmine, kes piiblitõlget parandas, oli tuntud keelemees Ferdinand Johann Wiedemann. Alates 1861.aastast hakkas gümnaasiumiõpetaja haridusega ja 1857. aastal akadeemikuks saanud mees süstemaatilisemalt tegelema eesti keele uurimise ja kirjakeele täiustamisega. Seni oli ta uurinud komi, mari, udmurdi ja liivi keelt.

Piiblit sai Wiedemann redigeerida aga vaid niivõrd, kuivõrd kirikukonsistoorium seda lubas ehk mitte kuigi palju: see pidi jääma vanasse kirjaviisi, samuti ei lubatud kuigi palju muuta grammatikat. Siiski kõrvaldas ta mitmeid murdeerinevusi, halbu saksapärasusi ning grammatikavigu. Et Wiedemann oli aga pigem enesessetõmbunud ega suhelnud eestlastega kuigi tihedalt, siis mei suutnud ta ka kõiki keelelisi probleeme hoomata ega kõrvaldada. Pealegi leidis, et kuni Piiblis jääb valitsema vana kirjaviis, pole tema tööst ka suuremat kasu.

Alates 1860. aastatest kaduski kiriku roll eesti keele kujundajana. Kirik ei läinud kaasa valitsevaks saanud uue kirjaviisiga, pealegi levis ilmaliku kirjandus üha laiemalt ning rahvuslik liikumine hakkas järk-järgult kaugenema kirikust: seda nähti üha enam baltisakslaste poolt domineeritud härraskirikuna (Herrenkirche).

Allikas: Toomas Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. 1999.


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • NB
  • raamatukogu
  • tulease