Hansalinn Tallinn

kaardile

1282

Tallinn, mis oli Liivimaa kõige olulisem keskus Novgorodiga suhtlemisel, rajas enda edu suuresti soolakaubandusele."

Tallinn, mis sai linnaõigused 1248. aastal, asus soodsas maa- ja veeteede sõlmkohas ning oli hansakaubanduses olulisel positsioonil tänu enda lähedusele Hansa tähtsaimale idapoolsele kaubakontorile Novgorodis.

1280. aastal sõlmisid Lüübek ning Visby omavahelise liidu Novgorodi sõidu kaitseks, mis moodustas olulise sideme hansalinnade vahel - sellega liitus mingil hetkel enne 1285. aastat ka Tallinn. Viimase olulisus suurnes veelgi kui Hansa Liidus sai domineerivaks linnaks Lüübek, mis erinevalt Visbyst asus kaugel Soome lahe kaubateedest, mis Tallinna kontrolli alla langesid. Linn võttis tihti osa hansapäevadest ja sekkus ka Skandinaavia riikide sõja-, rahu- ja troonipärimisküsimuste otsustamisesse: näiteks lahendas Tallinn 1418. aastal vahekohtunikuna Rootsi kuninga tüli ühe oma tähtsa vasalliga.

1346. aastal keelasid saksa linnad surmanuhtluse ähvardusel Novgordi sõiduks muude teede kasutamise, kui nende, mis viisid läbi Riia, Tallinna või Pärnu sadama. Sellest keelust arenes hiljem Tallinna laokohaõigus ja võõrad kaupmehed ei tohtinud linnast läbi sõita ilma enda kaupu seal müügiks pakkumata. Novgorodlased olidki tänapäeva Eesti alade suurima hansalinna peamiseks kaubanduspartneriks ning Tallinnas asus ka nende Pühale Nikolaile pühendatud kaubahoov. Tallinna kaubanduspoliitika oli suhtelielt iseseisev ning taotles Stockholmi ning Soome linnade suhtes samasugust positsiooni, nagu see oli Lüübekil kogu Hansa suhtes - mõneti see ka õnnestus, näiteks kujunes Tallinn Soome linnade, eelkõige Viiburi ja Turu kaupmeestele peamiseks ärikeskuseks. Juba 13. sajandi lõpul saavutasid tallinnlased ka Novgorodi kaubahoovi juhtimises keskse positsiooni. Kogu keskaja vältel tekkis aga ka mitmeid konflikte ning tülisid novgorodlaste ning Tallinna ja Hansa vahel.

Tallinn kujunes peamiseks sisseveosadamaks ning laokohaks just soolale, mida 16. sajandil eksporditi hinnaguliselt igal aastal nii palju, et see oleks katnud rohkem kui 3 miljoni inimese aastavajadused. Linna purjetasid terved soolalaevastikud: 1442. aastal maabus korraga lausa 57 Baie'st saabunud soolalaeva. Seega pole liialdatud kõnekujund, et Tallinn on „rajatud soolale". Lisaks olid oluliseks läänepoolseks importkaubaks kangad, eriti kalev, ning heeringad. Peamiseks väljaveokaubaks oli vili, väga osakaal oli ekspordis ka vahal. Tallinna tähtsust transiitsadamana näitab tõsiasi, et lisaks Riiale oli tegu ainsa linnaga, millel oli õigus markeerida vaha kvaliteeti eripitsatiga.

15. sajandil saabus Tallinna sadamasse tavaliselt 10-50 laeva aastas, rekordiline oli 1435. aasta 102 laevaga. Sel ajal kulus soodsa tuulega Tallinnast Lübeckisse purjetamiseks 6-12 päeva. Suureks puuduseks oli tulevasele Eesti pealinnale aga asjaolu, et üheduse pidamiseks enda majandusliku tagamaaga ning kaugemate kaubalinnadega ei olnud võimalik kasutada jõeteid - selles suhtes oli märksa soodsamas seisus Väina jõe liiklust kontrolliv Riia.

Kruus, Hans et al. Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu, 1937
Pullat, Raimo (toim.). Tallinna ajalugu 1860. aastateni. Tallinn, 1976

Foto:http://elc.ee/gallery/main.php?g2_itemId=280

 

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • NB
  • nool
  • ring
  • sadam
  • sild
  • vaade