Asutav Kogu võtab vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse

kaardile

15. juuni 1920

1920. aasta põhiseadus andis suure parlamendile suure võimutäiuse, nägi ette riigipea puudumist ning rahva suurt osalemisvõimalust poliitilistes protsessides.

Presidendi küsimus oli konfliktide aluseks ka veel juunikuus. Parempoolsed erakonnad asetasid juba lootusi Asutava Kogu laialiminemisele ning uue Riigikogu koosseisu kokkutulemisele, aga seda siiski ei juhtunud. Lõpuks üritas presidendi ideed taastõsta veel kristlik rahvaerakondlane Jaan Lattik, kes enda sõnul tuletas Asutavale Kogule meelde muinas-Eesti tavasid, kus valitud vanematele usaldati tähtsate küsimuste lahendamine. Seegi retoorika ei andnud aga mingit tulemust. Küll aga meeldis saadikutele Nikolai Kanni (fotol) idee kasutada traditsioonilise peaministri nimetuse asemel terminit „riigivanem".

Asutav Kogu kiitis komisjoni loodud põhiseaduse heaks 15. juunil 1920. aastal ning see jõustus sama aasta 21. detsembril. Põhiseaduse sisejuhatuses deklareeriti, et „Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes", loetleti üles riigi koosseisu kuuluvad alad ja ulatuslikud demokraatlikud kodanikuõigused. Erinevate sotsiaalsete kihtide huvide rahuldamiseks garanteeris riik ühelt poolt võõrandamatu õiguse eraomandile, teisalt aga kindlustas streigivabaduse. Lisaks tagati suurematele vähemusrahvuste rühmadele emakeelne haridus ning emakeele tarvitamise õigus ametiasutustes.

Seadusandlikku võimu teostas ühekojaline sajaliikmeline parlament, mis sai pärast mõningasi vaidlusi nimeks Riigikogu (kaaluti ka nimesid Riigikoda, Maakoda, Riigivolikogu jt). Selle korralised valimised pidid toimuma iga kolme aasta tagant. Täidesaatvat võimu teostav Vabariigi Valitsus oli parlamendist suuresti sõltuv - Riigikogu nimetas selle ametisse ning see kandis viimase ees vastutust. Juhul kui parlament avaldas valitsusele umbusaldust, pidi see tagasi astuma. Valitsus koosnes ministritest ja riigivanemast, viimase õigused olid valitsusjuhi omadest veidi laiemad ning ta täitis ka mõndasid riigipea funktsioone.

Põhiseadus andis rahvale võimu teostamiseks neli mehhanismi. Kõige tavapärasem neist oli valimisõigus: võimalus otsustada parlamendi koosseisu üle korralistel valimistel. Teiseks kuulus rahvale õigus teostada vahetut kontrolli parlamendi tegevuse üle ja selle koosseisu erakorraliste valimiste ajal ümber kujundada. Kolmandaks oli võimalus teha rahvaalgatuse käigus ettepanekuid olemasolevate seaduste muutmiseks või tühistamiseks ning uute seaduste kehtestamiseks. Ning lõpuks võisid vähemalt 10 000 hääleõiguslikku kodanikku taotleda mõne seaduseelnõu või muu küsimuse panekut rahvahääletusele, mille otsus pidi olema parlamendi jaoks siduv.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Eesti ja maalim. XX sajandi kroonika. I osa. Eesti Entsüklopeediakirjastus AS. Tallinn, 2002
Ant, Jüri. Eesti 1920. Iseseisvuse esimene rahuaasta. Tallinn, 1990

Foto: http://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Kann


 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool
  • ring
  • teater
  • vaade