Setumaa kiviaeg

kaardile

6000 eKr

Viimane suur jääaeg lõppes Setumaal umbes 12 000 aastat e.m.a, mille järel said sinna elama asuda inimesed ja mitmed uued loomaliigid. Esimesed inimtegevuse jäljed Setumaal pärinevad keskmisest kiviajast ehk mesoliitikumist: seni ainus teadaolev selle ajastu muinasasula Meremäel kuulub aega 6500-5000 e.m.a. Asulakohalt kogutud leiumaterjal koosnes tulekivikõõvitsatest ja kvartsuuritsast. Mesoliitikumi kuuluvaid leide on avastatud ka mitmest neoliitilisest (noorema kiviaja) asulakohast nagu Värska ja Väike-Rõsna, mis annab tunnustust sellest, et Setumaa põhja- ja idaosaski ulatub asustuse algus tagasi keskmisesse kiviaega. Ainus Pihkvamaa mesoliitiline asulakoht on Belaja Struga, kust on leitud kvaliteetset Lõuna-Leedu ja Põhja-Valgevene tulekivi. Arvatavasti on nendelt aladelt lähtunud ka Pihkva järve edelapoolsete alade esimene asustus.

Setumaa on kiviajal kuulunud Kagu-Eestiga ühte kultuuripiirkonda, samas aga ka olnud sillaks ida-, kagu- ja lõunapoolsete piirkondade vahel. Arvatavasti on inimesed pärast jääaja lõppu saabunud Setumaale lõuna (Lubana) ja kagu (Lõuna-Pihkvamaa) poolt. Esimesed asulakohad kuulusid üldiselt Eestis levinud Kunda kultuuri hulka ja need paiknesid reeglina veekogude ääres. Kui varaneoliitikumis (umbes 5000-4000 aastat e.m.a.) jõudis Setumaa aladele keraamika valmistamise oskus, siis arvatavasti on tegu kultuurilaenuga, sest inimeste rändamisest Kagu-Eesti aladele pole märke.

Keskneoliitikumis (umbes 4000-3000 aastat e.m.a) Setumaa asustus tihenes ning arvatavasti jõudis selle aladele lisaks kultuurimõjudele (usutavasti kirde poolt) ka uusi elanikke. Sel perioodil kujutas Setumaa endast võrdlemisi tihedasti asustatud piirkonda, elati peamiselt Pihkva järve ja sellesse suubuvate jõgede ääres. See oli aeg, mil külades hakati elama aastaringselt ning hakkas kujunema maaharimine ning toimus aktiivne kaubavahetus.

Hilis-neoliitikumis (umbes 3000-1500 aastat e.m.a), nöörkeraamika kultuuri ajal, kujuneb kohalikul alusel, aga tugeva lõunapoolse välismõju tulemusel varasemast teistsugust maailmapilti omav ning arvatavasti ka teise religiooniga ühiskond: kasutusele võetakse teistsugused töö- ja sõjariistad, tekkib varasemast erinev asustusviis ja matmiskombestik. See on aeg, mil saab kõneleda viljelevast majandusest ning võimalik, et just siis kujunes välja üksiktalude asustussüsteem. Kiviaja lõpus uue nähtusena ilmunud tekstiilkeraamika levis eelkõige Eesti kaguosas. Selle tulekuga Setumaa aladele, võib seostada uute asukate saabumist ida ja kagu poolt. Arvatavasti saab just sel perioodil alguse Setumaa piirkonna suurem (kultuuri-) erinevus ülejäänud Eestist - pigem moodustas see ühise kultuurilise terviku Ida-Läti Lubana asulatega.

Kiristaja, Arvis. Setumaa asustus kiviajast keskmise rauaajani (9000 aastast e.Kr.-450 aastat p.Kr). Setumaa kogumik 1. Tallinn, 2003
Kiristaja, Arvis. Kagu-Eesti esiajaloo kronoloogiast. Setumaa kogumik 2. Tallinn, 2004
Reissaar, Leo. Setumaa läbi sajandite: Petserimaa. Tallinn 1996

 

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • matkamine
  • relikt
  • ring
  • sild
  • tulease
  • vaade