Setumaa muinasaeg

kaardile

500


Pronksiaja algusega (umbes 1800. aastat e.m.a) olulisi muutusi Setumaa asustuspildis ei toimunud - ka mujalt Kagu-Eestist ei ole sel perioodil veel ühtegi pronkseset leitud. Kõige rohkem on varajasest pronksiajast leitud Setumaalt kivikirveid ja - talvasid, mille arvukas esinemine Irboska linnamäel lubab eeldada, et seal asus teisel aastatuhandel e.m.a. asulakoht. Pronksiajast on Kagu-Eestist teada matusekohti, kuhu on inimesi hakatud matma põletatult maahaudadesse. Selline traditsioon levis Eesti- ja Setumaal ning samuti ida pool kuni rooma rauaaja lõpuni (umbes aastal 450 m.a.j.).

Rauaaja algust (umbes 500 e.m.a.) Eestis tähistavad muistised - varased tarandkalmed, nn kelti põllud, linnused ja lohukivid ning raudesemed - Setumaal sel perioodil puuduvad. Seal elatakse eel-Rooma rauaajal (umbes 500 e.m.a. - 50. m.a.j.) jätkuvalt avaasulates ning üldiselt võib rääkida Võru- ja Setumaa eripärasest kultuuripiirkonnast. Pronksiajaga võrreldes ei toimu rauaaja alguses Setumaa asustuspildis olulisi muutusi: külad paiknevad Pihkva järve ääres, Värska lahe kallastel, Optjoki jõgikonnas ja Piusa jõe ülemjooksu piirkonnas. Rooma rauaajal (umbes 50-450 m.a.j.) muutub asustus ülejäänud Kagu-Eestis tihedamaks - koos tüüpiliste tarandkalmetega levivad uued asulakohad ning teiseneb kultuuritraditsioon: muutused toimuvad näiteks matmiskombestikus ja ehetes. Seevastu säilib Võru- ja Setumaal ikkagi ka Rooma rauaajal vana matusetraditsioon, mis on levinud ka idapoolsematel aladel, ning asustus jäi üpris hõredaks, peamiselt soode, metsade ja liivaste alade poolt loodud takistuste tõttu.

Rahvaste-rännuaja (umbes 450-600 m.a.j.) ning eelviikingiaja (umbes 600-800 m.a.j.) perioodil levis Pihkva järve ümbruses eripärane põletusmatustega pikk-kääbaste kultuur, mis annab tunnustust ühtsest kultuuripiirkonnast ning on arvatavasti alguse saanud juba eelneval perioodil. Kääbaste pikkuseks oli 10-100 meetrit, kõrguseks 0,5-1 meetrit ning need paiknesid tavaliselt rühmiti piki jõgede orge või järvede madalike servi. Sellised kääpad on täiesti võõrad samaaegsetele eestlaste hõimudele. 5. sajandil jõudsid Setumaa otsesesse naabrusesse ka uued idaslaavlaste hõimud, kes läänemeresoomlastega kas assimileerusid või jäid ida pool Pihkva järve nendega kõrvuti elama.

Esimese aastatuhande teise poole puhul on märgatav linnuste suurem arv Setumaa idaosas - see võib tähistada mingit piiri, aga need võisid olla ka kindlustused tähtsa kaubatee ääres või läheduses. Ida-Setumaale jääv Irboska linnus-asula, mis oli viikingiajal piirkonna tähtsaim keskus, kuhu koondus arvatavasti võim laiema territooriumi üle, muutus teise aastatuhande alguseks ka oluliseks sõjaliseks keskuseks. Viikingiaja (umbes aastatel 800-1050) asulakohtadest paikneb samuti suurem osa Ida-Setumaal. Sel perioodil ilmnevad aga ka regioonisisesed erinevused, eelkõige varieeruvate matusekommete näol.

Kiristaja, Arvis. Setumaa asustus kiviajast keskmise rauaajani (9000 aastast e.Kr.-450 aastat p.Kr). Setumaa kogumik 1. Tallinn, 2003
Aur, Mare. Esimese aastatuhande teise poolt muistised Setumaal. Setumaa kogumik 1. Tallinn, 2003
Kiristaja, Arvis. Kagu-Eesti esiajaloo kronoloogiast. Setumaa kogumik 2. Tallinn, 2004
Kiristaja, Arvis. Setumaa rauaaja linnamäed ja pelgupaigad. Setumaa kogumik 3. Tallinn, 2005
Reissaar, Leo. Setumaa läbi sajandite: Petserimaa. Tallinn 1996

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • matkamine
  • relikt
  • ring
  • sild
  • tulease
  • vaade