Setumaa noorem rauaaeg ja ristisõdade periood

kaardile

1200

Nooremal rauaajal (umbes 1050-1200) oli Setumaal peamiseks asustusvormiks veekogude ääres hajali asuvad külad. Teise aastatuhande alguse kääpad muutusid ümmargusemaks, väiksemaks ning kuhilikumaks, neisse maeti reeglina üks laibamatus. Setumaal ei leidunud avaraid põllumassiive nagu näiteks Viru- või Järvamaal ning sealseks peamiseks künniloomaks polnud härg vaid hobune, peamiselt peeti lisaks sigu. Tihedas kaubavahetuses olid Setumaa elanikud Tartu ja Pihkvaga, kelle omavaheline kaubatee samuti nende asulatest läbi kulges. Ka õigeusu levik Setumaale jääb teise aastatuhande esimesse poolde, ning sellest perioodist on teada mitmeid ristikive, kuigi kohalik rahvas säilitas loomulikult mitmeid enda paganlikke kombeid, mille jäljed on setu traditsioonides tänapäevalgi vaadeldavad.

Kuigi Ugandi muinasmaakond, mille sõjalis-poliitilise võimu alla ka Setumaa oleks pidanud kuuluma, piirnes Henriku kroonika kohaselt otse Pihkvaga, erines võru- ning setumurdeline rahvastik nii keeleliselt kui kultuuriliselt suuresti ülejäänud Ugandi elanikkonnast. Nende koduks olevatel aladel olid pikaajalised suhted Pihkvamaaga, mis alati polnud tingimata sõbralikud, nii et pole välistatud, et vähemasti osaliselt kuulus Setumaa Pihkva sõjalis-poliitilisse mõjusfääri. Arvatavasti oli juba enne ristisõdasid alanud käsitletavate piirkondade jagunemine kaheks: Tartu-Otepää ja Pihkva-Irboska mõjualaks, mille täpseid piire tänapäeval Setumaaks nimetataval alal on sisuliselt võimatu määratleda.

Eesti pinnal toimunud Baltikumi ristisõdade perioodil - 13. sajandi esimesel kolmandikul - Setumaast kuigivõrd palju teada pole. Kindlasti tabasid sealseid alasid mõned sõjakäigud: arvatavasti kannatati 1210. aastal Novgorodi vürsti ja pihkvalaste ühisväe rüüstamise ning 1212. aasta Pihkva sõjakäigu all, aga võimalik, et osaleti ka vasturetkel, mille käigus Pihkva linna rünnati. Episoode, milles võisid osaleda või mille tõttu kannatada Setumaa elanikud, esines nn muistse vabadusvõitluse ajal palju. Kindlasti üritasid vene vürstid sel perioodil tugevdada enda mõjuvõimu Ugandi kaguosa üle. Tõsiasi on, et keskaegne Eesti ala kagupiir - st piirjoon Tartu piiskopkonna ja Pihkva territooriumite vahel - kulges mööda Võhandu suudme - Mädajõe - Piusa jõe - Meeksi oja - Pedasi jõe joont ning selliseks jäi see sisuliselt muutumatuna kuni Tartu rahuni. Setumaa jäi Pihkva poliitilise võimu piiridesse.

Kiristaja, Arvis. Setumaa rauaaja linnamäed ja pelgupaigad. Setumaa kogumik 3. Tallinn, 2005
Reissaar, Leo. Setumaa läbi sajandite: Petserimaa. Tallinn 1996
Selart Anti. Eesti idapiir keskajal. Tartu, 1998

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • matkamine
  • relikt
  • ring
  • sild
  • tulease
  • vaade