Setumaa Vene impeeriumis 18. sajandil

kaardile

1710

Kui puhkes Põhjasõda, pidi Setumaa jällegi majutama Vene sõjaväelasi, kes Rootsi vastu rünnakuid ette võtsid. Pärast võitu Narva lahingus otsustas kuningas Karl XII (pildil) ette võtta venelaste ühe tähtsaima sõjalise keskuse - Petseri - vallutamise.

Rootsi armee tungis Setumaale, kus rüüstati küll laialdaselt külasid, aga kindluskloostrit vallutada ei suudetud. Edaspidises sõjas sai Setumaa tähtsaks platsdarmiks Vene vägedele, mis korraldasid sealt 1710. aastatel olulisi rünnakuid Rootsi territooriumile. Peeter I käskis rootslaste rünnaku hirmus ka Petseri kloostri uute bastionitega kindlustada. Kui Karl XII oleks suutnud Petseri ja Pihkva allutada, puudunuks venelastel üks tähtsaimaid tugipunkte - nii mängis Setumaa Põhjasõjas olulist rolli.

19. sajandi esimesel poolel asusid mitmed eestlastest talupojad elama aladele, mis sõjas tõttu tühjaks jäänud olid. Osa talurahvast siirdus ka Vene aladele, kus tihti rajati uus kodukoht Setumaale. 1730. aastate lõpul, mil tänapäevase Eesti piirkonna mõisnikud tõstsid suuresti koormisi, toimus suurem talurahva lahkumine: mitmed perekonnad asusid elama Petseri kloostri maadele ning ka Mikitamäe ja Värska piirkonda ning Meremäe aladele. Liivimaa mõisnikud palusid Setumaale saata lausa sõjaväelased, kes pagenud talupojad tagasi tooks, aga seda siiski ei tehtud. Lahkunud eestlased võtsid jällegi omaks kohalikud usu- ja kultuuritavad ning kui setude ja eestlaste vahelt oli kadunud riigipiir, tihenesid ka omavahelised sidemed. Talurahva rändamist Setumaa aladele on peetud ka üheks põhjuseks, miks setu keel pakub murdeliselt kirevamat pilti kui ülejäänud Eesti kõneviisid.

Õigeusu kõrval jäid setude seas olulisele kohale paganlikud uskumused, mida materiaalselt jäid meenutama ohvrikivid ja raviva toimega allikad. Säilinud oli ka usk loodusjõududesse ja esivanemate hingedesse. Kirikusse väga tihti ei jõutud, küll aga palvetati küla väikeses (tavaliselt 2-2,5 meetri laiuses ja 3-4 meetri pikkuses) pühakojas, tsässonas, kus teenitused olid lühemad. Sakraalsele tähendusele osutavad tsässonate ida-lääne suunaline orientatsioon ning katusel olev rist. Aknad neil ehitistel tavaliselt puuduvad. Kabeliga seotud traditsioonid on tänaseni ortodoksetele setudele väga olulised ning sinna kogunetakse pühade ajal esivanemate hingedele austust avaldama. Lisaks oli igas tares oma pühasenulk ikooniga, millele oli asetatud ka püharätt. Iga külaline, kes taresse sisenes, kõigepealt kummardas ikoonile ja lõi kolm korda risti ette, enne kui pererahvast tervitas. Samuti jätkus Setumaal surnute külakalmistule matmise traditsioon, mis eestlaste aladel peamiselt Rootsi aja luteriseerival mõjul kadus.

1750. aastast on Petseri piirkonna kohata teada, et seal asus 68 küla, mis olid kloostri valduses - nendes oli kokku 327 talu. Lisaks olid 4 küla eraisikute ja kloostri ühisomandiks - neis oli veel 45 talu - ning 20 küla, mis kuulusid mõisnikele ja kus oli teadaolevalt 115 talu. 1797. aastal andis keiser Paul I välja ukaasi, mille alusel rajati 1708. aastal moodustatud Pihkva kubermangus vallavalitsused. Ka Setumaa jaotati seetõttu valdadeks, mida oli kolm: põhjas Slobodka, keskosas Petseri ning lõunas Irboska.

Valk, Heiki. Tsässon ja külakalmistu Põhja-Setumaa kultuuripildis. Setumaa kogumik 1. Tallinn, 2003
Reissaar, Leo. Setumaa läbi sajandite: Petserimaa. Tallinn 1996
Tähepõld, Kadri, et al. Setomaa ida ja lääne vahel. Tallinn, 2008

Foto: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Karl_XII_1706.jpg



 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • matkamine
  • relikt
  • ring
  • sild
  • tulease
  • vaade