Setumaa Eesti Vabariigis

kaardile

1930

1920. aastate alguses said setud endale perekonnanimed - seni oli kasutatud ees- ja isanime. Perekonnanimi oli igaühe oma valik ning tavaliselt võeti ilusad, tihti kahest sõnast koosnevad nimesid, näiteks Järvelill, Lilleniit või Luikjärv. Populaarsed olid ka loodusega (Hani, Ilves, Lumi, Päike) või olmega (Küppär, Sõrmus) seotud nimed. Isegi Viin sai perekonnanimeks. 1921. aastal toimus I Seto Kongress, mille keskpunktis oli setude ja nende kultuuri saatus. Kongressist ajendatuna rajati koole ja viidi sisse ka koolikohustus, mis leidis küll alguses rahva seas vastuseisu - preestrite ähvardus kirjaoskamatuid mitte paari panna, innustas inimesi aga tõhusalt. Eesti haritlased saabusid ka Setumaale kohalikku hariduselu arendama ning õpetajatele maksti 35% kõrgemat palka kui ülejäänud riigis. Vanemad inimesed õppisid vabariikluse perioodil reeglina lugema-kirjutama pühapäevakoolides.

Maareformi käigus natsionaliseeriti enamus Petseri kloostri maid, mis põhjustas vaimulike pahameele. Jumalateenistused pidid muutuma eestikeelseks, kuid see tekitas veidi probleeme, sest seda kõnelevaid preestreid nappis. Kehtestati gregooriuse kalender, kuid enda tavadesse kiindunud setud ei soovinud sellele üle minna. Muudatuste keskpaigaks sai maakonnalinn Petseri, kuhu kolis ka palju eestlasi. Värskas rajati aga Eesti sõjaväe Põhjalaager, mis mõneti tõi regiooni modernsemat elulaadi.

Küladesse jõudsid ajalehed, ühistegevus ja moodsad põllutöömasinad. Kasvatati teravilja, kartulit ja loomulikult ka lina, mis oli jätkuvalt üheks oluliseks kaubaartikliks. Eesti Vabariigi algusaastatel, mil tekkis suur nõudlus savianumate järele, tegelesid selle äriga setud, sest nõude sissevedamine Pihkvast oli katkenud. 20. sajandi alguses valmistati juba glasuuritud savinõusid ning need leidsid Eestis mitmeid ostjaid. Kohalik tööstus oli üldiselt samuti tõusuteel: alguse sai savitööstus Küllatävas, kipsivabrikud ja lubjapõletamine Tiirhannas ning Piusa liivakaevandus. Viletsus suurenes aga kalurite hulgas, kes tsaariajal olid olnud jõukad ja pidanud suuri kalakuivatusahjusid - kadunud Venemaa turu asemele ei leitud Eestist aga midagi. Setumaa isolatsiooni vähendas suuresti 1931. aastal rajatud Tartu-Petseri raudtee.

Säilis setude eripärane kultuur, millele ametlikumalt tähelepanu pöörama hakati ning mis paelus paljusid etnolooge. Püsisid matuse- ja pulmakombed, tsässonate olulisus, ikooninurgad kodudes ning tavad ja kombed seoses pühadega, ka Peko kultus. Viimane sai elujõudu suuresti seetõttu, et Paulopriit Voolaisele, noorele haritlasele Räpinast, tuli mõte, kuidas saada setudele oma lugulaulu. Selle võinuks ette kanda ehtne setu rahvalaulik, kellele on sobiv teema ja tulevase loo sündmustik varem esitatud. Anna Vabarna näol leidiski ta sobiva lauliku, kes kandis talle ette Peko eepose, mille Voolaine kirja pani. Setud jäid jätkuvalt väga religioosseteks inimesteks, kes hardalt tähistasid kirikupühasid, aga täitsid ka enda paganlike juurtega kombeid, mis väljendus näiteks suures austuses esivanemate hingede vastu. Eesti Vabariigis ei jäänud soiku ka setu leelo mitmehäälne laulutraditsioon ega kohaliku vägijoogi, handsa põletamine.

Reissaar, Leo. Setumaa läbi sajandite: Petserimaa. Tallinn 1996
Tähepõld, Kadri, et al. Setomaa ida ja lääne vahel. Tallinn, 2008

Foto:http://www.shifara-antique.ee/images/3781.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • matkamine
  • relikt
  • ring
  • sild
  • tulease
  • vaade