Riikide tõsisem võitlus salapiiritusega

kaardile

1925

Salapiirituseäris tekkis tööjaotus, kus kõrgeimal positsioonil olid suurtarnijad - piirituselaevade omanikud - kelle tegevuses seisnes vägijoogi toomises Soome lahte ja selle edasimüügis. Neile lisaks tegutsesid salapiirituse mõlemale poole lahte maaletoimetajad, kelleks enamasti olid Eesti randlastest paadiomanikud, nn paadikambad, kes ostsid vägijoogi Soome lahe neutraalvetes seisnud piirituselaevadelt ning toimetasid selle maale. Kolmandaks figureerisid äris salakaupa rannal vastu võtnud inimesed, kes olid kas ülesostjad või selle otse tarbijale toimetajad (väikehangeldajad). Kui suurtarnijate äritegevus oli väga väikese riskiga, siis nii maaletoojaid kui rannikupiirkonnas tegutsevaid laialivedajaid jälitasid pidevalt nii piirivalve, toll kui politsei.

1920. aastate esimesel poolel oli Eesti rannakülades alkoholimüügipunktide võrk küllaltki tihe. Muidugi oli kauplustes müügil ka riigiviin ja -piiritus, aga „vabariigi valge" tarbijate arv oli kõrgema hinna tõttu üsna väike. Kümneliitrine plekknõud välispiiritust maksis 1930. aastal umbes 12 krooni, kui osteti aga riigiviina, siis pidi kümne liitri eest välja käima 48 krooni ja 50 senti.

1925. aastal tabas piirivalve salapiiritust lausa 421 korral, kokku peaaegu 25 000 liitrit. Ametivõimude suutlikkus salakaubavedajaid takistada oli silmnähtavalt tõusnud. Soome valitsus astus samuti mitmeid samme, et illegaalse piirituse importi peatada: näiteks tehti rangemaks karistusi salakauba vedamise eest, tollivalvuritele anti 1923. aastal luba kasutada relva ka merel, mitte ainult maal, ning 1925. aastast alates pidi igaüks, kes ostis mootorpaadi, selle kohta saama eriloa.

1925. aastal kirjutasid kõik Läänemere ümber paiknevad riigid alla konventsioonile, mis pidi likvideerima kange alkoholi salaveo Läänemerel - selleäärsete riikide lippude all seilavad laevad võisid alkoholi transportida vaid enda tarbeks, st reisijatele ja meeskonnale. Lisaks pidid lepinguosalised ära keelama nendel laevadel, mille tonnaaž oli alla 100 netoreistertonni, alkoholi väljaveo oma territooriumilt. Sätestati ka üldine riikidevahelise koostöö programm.

Piirituse emalaevad olid seega sunnitud Läänemerelt mõneks ajaks lahkuma, aga peagi leiti väljapääs - alused muretsesid endale väljaspool konventsiooni olevate riikide lipud: nt tabas NSV Liidu piirivalve 1929. aastal Pärsia lipu all sõitva laeva, mille kapten oli paberite kohaselt pärslane, tema nimeks oli aga Jalakas. Kõik meeskonna paberid olid väljastatud Tallinnas. Türmist leiti ligi 15 000 liitrit piiritust, lisaks 20 pudelit likööre ja viskit. Varem oli „pärslane" Jalakas salapiiritust vedanud ka Prantsuse lipu all seilava laevaga.


Pullat, Raimo; Pullat, Risto. Viinameri: salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel. Tallinn, 2010
Pullat, Raimo. Salapiirituse vedu Eestist Soome 1919-1939. Tallinn, 1993

 

 

 

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • kool
  • kõrts
  • maja
  • matkamine
  • nool
  • ring
  • sadam
  • vaade