Hiiumaa 18. sajandil

kaardile

1710

Pärast Põhjasõda (1700-21) jäid endised De la Gardie'de valdused Hiiumaal Vene riigile. Alles 1755. a. sai Ebba-Margareta Stenbock kui Axel Julius De la Gardie pojatütar Vene keisrinna Jelizaveta Petrovnalt nõusoleku ja ukaasi, mille alusel temale tagastati enamik perekonnale kuulunud mõisaid (Suuremõisa, Hiiessaare, Kõrgessaare - pildil), Putkaste). 1799. a. tagastati Ebba-Margareta pojale Jakob Pontus Stenbockile veel Orjaku ja Partsi mõis. Kuna aga Ebba-Margareta pojad olid väga halvad majandajad, sattusid nad võlgadesse ja müüsid perekonna mõisad ära. Nii hääbus Hiiumaal üle poolteise sajandi kestnud De la Gardie perekonna võim. Kõige edukamaks paljude Hiiumaa mõisnike hulgas kujunes parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg.

Põhjasõda Hiiumaad otsese lahingutegevuse läbi ei puudutanud, rohkem tõi hävingut kaasa 1710. aastal puhkenud katk, mis tappis saarel vähemalt 4000 inimest. Kärdlas olevat ellu jäänud ainult kolm meest ja mõni naine. Pärast sõda ja epideemiat hakkas normaalne elu Hiiumaal siiski taastuma, põlluharimine normaliseerus ja rahvaarv kasvas - 1726. aasta revisjoni andmetel elas saarel 5335 hinge. Hiiumaa kuulus Eestimaa kubermangu ning Lääne maakonda, asehalduskorra ajal (1783-96) ajutiselt Haapsalu maakonda. Ühtegi linna enne Eesti iseseisvumist saarele ei tekkinud, kuigi Kärdla kasvas üha suuremaks asulaks ning Hiiumaa vaikselt areneva tööstuse keskuseks. Rootsi ajal toimunud De la Gardie'de merkantelistlikud projektid jäid aga 18. sajandil unarusse, nii et saar ei saavutanud majanduslikku tähtsust.

Hiidlased oskasid endale aga elatist ka mitmekesisemate vahenditega teenida. Kurikuulus Neckmansgrund ehk Hiiumadalad, mille eest hoiatuseks Hansa liit ka Kõpu tuletorni rajada käskis, jäid jätkuvalt meresõidualustele ohtlikuks. See on andnud pahaendelise nime ka Kõpu poolsaare elanikele, keda tihti kutsuti vandiraiujateks. Kui mõni laev karile sõitis, oli Kõpu randadest selleni kerge jõuda - seejärel raiuti mereröövlite kombel läbi vandid, et laev nii kaua karil püsiks, kui selle laadung maale jõuti toimetada.

Hiidlased on traditsiooniliselt jagunenud seltsidesse, millest igaühel on oma nimi. Pühalepa kihelkonna rahvast kutsutakse ehthiidlasteks ja pätakavallameesteks, Käina kihelkonna rahvast odratolgusteks, Kärdla linna asukaid kohvilähkriteks, Emmaste kihelkonna rahvast emasteks, Kõpu poolsaare asukaid tõrvakõplasteks ja - nagu mainitud - vandiraiujateks. Nimetatud tuntumate seltside kõrval eristatakse kohati väiksemaid. Mandrile või mujale ümber asunud hiidlasi kutsutakse ärakaranud hiidlasteks ja Hiiumaa uusasukaid, kes pole põlised, isehakanud hiidlasteks.

18. sajandil ja eriti alates 1740. aastatest tekkis konflikt Reigi rootslaste ning Stenbockide aadlisuguvõsa vahel, kellele kuulus Kõrgessaare mõis. Rootslased rõhutasid enda vanu õigusi ning toonitasid, et nad pole mõisahärra omand. Tekkinud konflikti kasutas ära Lõuna-Venemaa kindralkuberner vürst Potemkin, kelle palvel allkirjastas 1781. aastal Vene keisrinna Katariina II ukaasi, millega saadeti Reigi rootslased välja Lõuna-Venemaale, praeguse Ukraina Berislavi linna piirkonda. Läänemere piirkonnas toimunud Rootsi-Vene sõjad olid üheks põhjuseks, miks piiriäärsetest rootslastest vabaneda sooviti. Vürst Potemkin oli aga huvitatud enda kubermangu koloniseerimisest lääneeurooplastega.

Saar, Endel. Hiiumaa - kiviajast tänapäevani. 2004
http://www.eestigiid.ee/?CatID=2

Foto: http://www.kultuuri.net/img/pl/640x640/2374.image.jpg

 

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • tulease
  • tuletorn