Keskaegse Eesti sisepiirid

kaardile

1227

Keskaegne Liivimaa jagunes mitmeks iseseisvaks väikeriigiks. Need olid Saksa ordu Liivimaa valdused (u 55 000 km2 pildil rohelisega märgitud alad), Riia peapiiskopkond (u 18 000 km2, pildil kollasega) tänapäevase Läti alal, Tartu piiskopkond (u 9600 km2), Saare-Lääne piiskopkond (u 7600 km2, pildil sinisega), Kuramaa piiskopkond (u 4500 km2) tänapäeva Lätis ja Taani kuninga võimu all olnud Eestimaa Hertsogkond (u 12 000 km2) Põhja-Eestis. Ka keskaja vältel üha kavanud linnadele kuulusid enda tagamaad ehk sarased, mis näiteks Riia puhul oli üpris suur.

Liivimaa maahärrad olid õigustatud ajama täiesti iseseisvat poliitikat, ilma et nad oleks kohustatud konsulteerima mõne enda naaberriigiga. Praktiline elu seadis aga piiranguid ja poliitilise rahu ja edukuse huvides oli üksteisega erinevates küsimustes kokku leppida. Keskaegsel Liivimaal rajatud territoriaalriikide haldusjaotus tugines suures osas vallutuseelselt halduslikule korrale. Kui vallutajad omavahel maid jagasid, ei defineerinud nad valdusi mingite piiripunktide kaudu, vaid lähtudes olemasolevatest kihelkondadest ja maakondadest. Näiteks leppisid 1220. aastatel Mõõgavendade ordu ja tolleaegne Eestimaa piiskop kokku, et esimene saab Sakala ning viimane Ugandi ja Kesk-Eesti väikealad jagatakse.

Suurem konflikt tekkis Mõõgevendade ordu ja Taani kuninga vahel Põhja-Eesti alade pärast. 1220. aastate alguseks olid Riia ja Taani vastuolud muutunud iseäranis teravaks, mis väljendus näiteks Viru- ja Harjumaa võiduristimises. Riia piiskop palus paavsti, et too nimetaks vahekohtunikuks enda legaadi - täievolilise saadiku, kelle võimupiirid on paavstiga põhimõtteliselt samad. Liivimaale saabus Modena Wilhelm, kes võttis vaidlusalused piirkonnad - Viru-, Harju-, Järva- ja Läänemaa - kiriku nimel enda kontrolli alla. Legaat ei teinud muud kui võttis need alad kiriku kaitse alla, mis tähendas, et ta keelas seal vägivalla kasutamise ning selleks ei olnud tal muud sunniabinõud kui süüdlaste kirikuvande alla panemine. Mingist territoritaalsest üksusest, millel oleks kiriklik administratsioon, nagu on ajalookirjutuses vahel esinenud, ei saa rääkida.

1238. aastal, pärast Saule lahingut, mis oli Mõõgavendade ordut drastiliselt nõrgestanud ning viinud selle liitumiseni Saksa orduga, sõlmiti paavsti legaadi vahendusel kokkulepe Riia ja Taani leeri vahel, mis kinnitati Stensby lepinguga. See andis Harju- ning Virumaa koos Tallinnaga Taani kuningale. Viimane nõustus Järvamaa loovutamisega ordule, aga klausliga, et sinna ei rajata kindlusi - tõenäoliselt just seetõttu ehitas ordu sinna mitmeid kindlustatud kirikuid. Eestimaa hertsogkonnas sulasid aga ühte Rävala ning Harju muinasmaakonnad, mis 14. sajandil olid selgesti tuntud ühtse Harjumaana.

Keskaegse Eesti piiskopkondade puhul tuleb teha vahet piiskopkonnal kui alal, kus piiskop on ühtlasi ilmalik valitseja, ja piiskopkonnal kui piiskopi kirikliku kontrolli alla kuuluval alal ehk diötseesil. Tallinna piiskopil ilmalikku võimuala polnud - küll aga oli Eestimaa hertsogkonna näol tegu tema diötseesiga, millesse kuulus ka Järvamaa. Tartu piiskopi diötseesi kuulusid ordu Kesk-Eesti alad ning Saare-Lääne piiskop omas kiriklikku kontrolli nende Saksa ordu alade üle, mis asusid Lääne- ning Saaremaal, põimudes seal piiskopi ilmaliku võimu all olevate territrooriumitega. Enda ilmalike võimualade piirid määrasid ordu ning Saare-Lääne piiskop muide lõplikult kindlaks 1254. aastal.

 

Eesti ajaloo atlas. Tallinn, 2006
Kruus, Hans. (toim.) Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu, 1937
Zetterberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tallinn, 2009

Foto: A.Kriiska, A. Tvauri, A. Selart, B. Kibal, A. Andresen, A. Pajur Eesti Ajaloo Atlas 2006 lk 46

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool