EKP tegevus 1920. aastate alguses

kaardile

1921

Juba 1920. aasta jooksul õnnestus kommunistidel üle võtta mitmesuguseid vähemtähtsaid seltse, kasutati näiteks esperanto keelest huvitatute liikumisi, mis olid sel ajal ülimalt populaarsed ja koosnesid suuresti noortest. Juba 1920. aastal asutati Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing, mis pidi parteid järelkasvuga varustama.

Kuigi kommunistide tegevuse põhiraskus langes põrandaalusele võitlusele, osalesid nad ometi ka parlamendivalimistel - ja kohati ka üsna edukalt. Varinimekirjade all viidi Riigikogu esimesse koosseisu 1920. aastal viis, 1923. aastal aga koguni kümme kommunistlikku saadikut. Kommunistliku fraktsiooni olemasolu Riigikogus suurendas poliitilist ebastabiilsust ka seeläbi, et kommunistid polnud niiöelda koalitsioonikõlbulikud ja kasutasid parlamenti üksnes propagandistlikel eesmärkidel. Kommunistlikud saadikud olid aga peamiselt madala haridustasemega töölised, kes vaid lugesid ette reeglina Viktor Kingissepa kirjutasid kõnesid.

Eriti edukaks kujunesid EKP jaoks aastad 1922-23, mil tegutseti Töörahva Ühise Väerinna (TÜV) egiidi all. Sellesse hakati koondama kõiki kommunistidele pisutki sümpatiseerivaid organisatsioone. Kui EKP parteiprogrammis deklareeriti avalikult, et partei eesmärgiks on Eesti valitsuse kukutamine ja ühinemine Nõukogude Venemaaga, siis TÜVis millestki sellisest ei räägitud.

Organisatsioon piirdus vaid ühiskonna vaesematele kihtidele meelepäraste nõudmiste esitamisega: tõsta palka, lühendada tööpäeva, luua sotsiaalkindlustuste süsteem, parandada elutingimusi jne. Selliste loosungite abil kaasasid kommunistid oma tegevusse rohkem kui 24 000 tööstustöölist ühendava Eestimaa Töölisühingute Kesknõukogu, moodustasid legaalse Eestimaa Töörahva partei ning võtsid üle rea seltse ja ajalehti. Kasvas ka illegaalse EKP enda liikmeskond - 1924. aastal kuulus sellesse umbes 2000 inimest.

Kui 1921. aasta alguses, mil toimusid kohalike omavalitsuste valimised, said Tallinnas kommunistid juba ligi veerandi kõigist häältest ja ka Narvas ja Pärnus oli nende toetus rohkem kui 10%, siis 1923. aastaks kasvas toetus EKP-le veelgi. 1923. aasta alguses toimusid kohalike omavalitsuste valimised, kus Tallinnas saadi 33% häältest, Narvas 26% ja isegi Tartus peaaegu 15%. Kommunistide populaarsus ei kasvanud ainult linnades: kui seni oli partei tegevus piirdunud proletariaadi mõjutamisega, siis nüüd rakenduti tööle ka maal, kus üritati rahvale seletada, et nemadki on kapitalismi orjad.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. I osa, 1900-1940. Eesti entsüklopeediakirjastus. 2004

 

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • näitus
  • nool
  • politsei
  • relikt