EKP legaliseerimine ja võimumonopoli rajamine

kaardile

21. juuni 1940

Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt legaliseeriti 1940. aasta 4. juulil Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus. Sama aasta 8. oktoobril, kaks kuud pärast Eesti vormilist annekteerimist, ühendati EKP ametlikult Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Parteiga (ÜK(b)P) ja nimetati ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks (EK(b)P).

Partei vormiline liidendamine muidugi EKP tegelikus positsioonis kõige vähematki ei muutnud. Juba Eesti iseseisvuse perioodil ei olnud Eesti komparteid kui poliitilist erakonda tegelikult olemas - eksisteeris vaid põrandaalune rühmitus, mis täitis püüdlikult Kominterni ja ÜK(b)P käske ja korraldusi. EKP tegevus oli selgesti orienteeritud Venemaale ning nad selle liikmed elasid ja tegutsesid mõlemal pool piiri.

Fotol: Juuli 1940: N. Liidu saatkonna rõdult jälgivad «Eesti vabade töötajate vaba tahte demonstratsiooni» kohalikud Moskva truud kannupoisid (vasakult) Neeme Ruus, Johannes Lauristin, Karl Säre ja Andrei Ždanov.

EKP roll 1940. aasta juuni sündmustes oli suhteliselt tagasihoidlik - eeskätt Moskva poolt valitsused tegutsemistaktika, aga ka partei liikmeskonna vähesuse (umbes 130 liiget) tõttu. EKP jõuetus ja tõrjutus osutusid aga vaid ajutiseks ning järk-järgult imbus valitsuse struktuuridesse üha enam kommuniste. Juulis toimunud valimisteks moodustati valimisblokk Eesti Töötava Rahva Liit (ETRL), mille eesotsas oli EKP - see sai ebademokraatlikes oludes läbi viidud valimistel 92,5% häältest.

21.-22. juulil 1940. aastal sai EKP-st ametlikult Eesti ainus, ühtlasi valitsev ja juhtiv partei. Sügisel tõusid selle etteotsa keskkomitee esimene sekretär Karl Säre (pildil) ja teine sekretär Nikolai Karotamm. Partei read kasvasid esialgu kiiresti, kuid lihtsustatud vastuvõtule järgnes peagi vastsete kommunistide põhjalik kontrollimine, mille tulemusena partei liikmete arv uuesti vähenes. 1941. aasta juunis kuulus komparteisse 3732 inimest, kellest 37% moodustasid Eestisse sissesõitnud, eestlasi oli parteis 80%.

1941. aastal valiti EK(b)P Keskkomiteed, mis oli Eestis kõrgeim võimuorgan, kes vahendas NSV Liidu tähtsaima võimuorgani, ÜK(b)P Keskkomitee korraldusi. Eestis valitud partei keskkomitees olid enamuses NSV Liidust pärit tegelased, Punaarmee, laevastiku ja NKVD ohvitserid ning ametnikud. Olulisema võimupositsiooni, esimese sekretäri ametikoha, sai EKP Keskkomitees Kärl Säre, teiseks sekretäriks sai Nikolai Karotamm. Ainus nn juunikommunist keskkomitees oli Johannes Vares.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Tarvel, Enn (tom.) et al. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee. Organisatsiooniline struktuur 1940-1991. Tallinn, 2002
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. II osa, 1940-1960. Eesti entsüklopeediakirjastus, 2005
Liivik, Olev. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaat 1945-1953. Tartu, 2006

Foto: http://kudevita.webs.com/viisnurgavarjus1.htm

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • näitus
  • nool
  • politsei
  • relikt