EKP kuuekümnendatel aastatel

kaardile

1964


1960. aastal sai EKP Keskkomitee üheks sekretäriks Karl Vaino (pildil), kes pidi vastatama tööstusesse puutuva eest. Ta oli Eestisse tulnud sõjajärgsetel aastatel, töötanud raudteel, kuid teinud siis parteilist karjääri, tõustes keskkomitee osakonnajuhatajaks. Kohalikes oludes orienteerus ta kehvasti, eesti keelt kõneles vaevaliselt ja nähtavasti ei püüdnudki seda paremini omandada. Samas oli ta tollal üsna ambitsioonitu ega sekkunud küsimustesse, mis tema valdkonda ei puutunud.

Mõni aeg hiljem tõusis võimuladvikusse liidueestlane Artur Vader, kes oli töötanud ka Moskvas NLKP Keskkomitee aparaadis. 1964. aastal sai ta EKP Keskkomitee teiseks sekretäriks ja tõusis seega teiseks meheks ENSV võimuhierarhias. Vader oli ambitsioonikas tegelane, kes kasutas ära oma Moskva tutvusi ja hakkas ette valmistama Käbini kukutamist. Tema eeliseks oli seegi, et ta oli esimesest sekretärist 15 aastat noorem. Käbin mõistis peagi Vaderi plaane ning otsustas konkurendi kõrvale tõrjuda. 1970. aastal suri Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp ning tema asemele nimetati Vader. Nii manööverdas Käbin konkurendi reaalse võimu juurest eemale.

Parteile oli võimu teostamiseks ülimalt oluline kontrollida, kes millist ametikohta täitis: seepärast koostati eraldi niisuguste ametikohtade loetelu, mille täitjad tuli partei liinis kinnitada. Nende ametikohtade täitjatest kujunes välja nn parteinomenklatuur - selle hulgas domineerisid parteiorganite aparaaditöötajad, see tähendab inimesed, kes teisi kontrollisid ja ühiskonnas kõikvõimalikke kampaaniaid korraldasid. Nomenklatuuri kujundamise sihiks oli hõlmata seesuguse võrgustiku kaudu kõik eluvaldkonnad, tagades nii partei kontrolli kogu ühiskonna üle. Nomenklatuuristruktuur püüdis kohanduda ühiskonna muutustega, kuid oli tegelikult pidevaks takistuseks selle edenemisel.

Komparteisse kuulus 1966. aastal üle 59 000 liikme, nende seas u 30 000 eestlast, 22 000 venelast, 2700 ukrainlast ja 1200 valgevenelast. Eriti kiiresti kasvas EKP aastail 1959-64 mil võeti vastu keskmiselt 4000 uut liiget aastas. 1960. aastate teisel poolel vastuvõtt mõnevõrra vähenes ja iga-aastaselt lisandus umbes 3000 liiget. Tihti ei peitunud komparteiga liitumise põhjused inimeste ideoloogilises maailmapildis, vaid olid märksa pragmaatilisemad. EKP võimaldas saavutada paremaid positsioone karjääriredelil ja isegi kõrghariduse omandamisel. Kompartei pakkus ühiskonnas teatud eeliseid ning privileege, mõned selle liikmed pidasid aga ka võimalikuks süsteemi seestpoolt parandada.

1971. aastal määras Käbin uueks ideoloogiasekretäriks Vaino Väljase, kelle tõusu suhtusid Eesti NSV võimuladviku venemeelsed jõud tõrjuvalt, pidades teda kohati isegi natsionalistiks. Samal ajal aga kinnistus uuesti vana tava, et liiduvabariigi teine sekretär saadeti Moskvast. Nii määrati EKP Keskkomitees sellele positsioonile Konstatin Lebedev, kes hakkas EKP-siseses rivaalitsemises toetama venemeelseid jõude.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. III osa, 1961-80. Eesti entsüklopeediakirjastus, 2006

Foto: http://y.delfi.ee/norm/142645/7571277_z4u2Uj.jpeg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • näitus
  • nool
  • politsei
  • relikt