Sõja uus puhkemine

kaardile

1617

1617. aastal Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud Stolbova rahu kindlustas rootslastele strateegiliselt väga soodsa idapiiri. Võidetud maadega saavutati maismaaühendus Rootsi valduste vahel Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal, venelased olid Läänemerelt täiesti välja tõrjutud. Rootsi kõige elulisemad huvid Läänemere idaosas olid seega rahuldatud ning Gustav Adolfil polnud seetõttu erilist huvi Poola valduses oleva Liivimaa vastu. Arvatavasti olnuks ta valmis sõlmima poolakatega lõplikku rahu, kuid kuningas Sigismund III kofessionaalne ja dünastiline fanatism segas lepituskatseid - Poola monarh toonitas enda õigust ka Rootsi troonile.

1611. aastal sõlmitud Poola-Rootsi vaherahu uuendati korduvalt, mistõttu ei puhkenud Eesti- ega Liivimaal sõjalist konflikti 1617. aastani. Stolbova rahu vabastas rootslaste sõjaväed Venemaal, aga samal ajal olid Sigismund III väed jätkuvalt idapoolsetes võitlustes seotud. 1617. aasta kevadel oli isegi enamus seni Liivimaal asunud Poola sõjavägedest sinna saadetud. Seda asjaolu otsustas Gustav Adolf ära kasutada ning rünnata poolakaid Kuramaal, kus samal ajal leidsid aset ägedad sisevõitlused ja kohaliku aadli kodusõda, mille üks pool, taotles abi ka rootslastelt. Sealjuures lubas Liivimaa kuberner Wolmar Farensbach mängida rootslaste kätte Daugavgriva (Dünamünde) kindluse ja abistada neid Riia vallutamisel.

Rootslased alustasid rünnakut 1617. aasta juunis, mil Väina jõe suudmesse saabus neli Rootsi sõjalaeva üsna väikese palgasõdurite väega, kes võtsid Farensbachilt üle Daugavgriva kindluse. Juuli lõpul saabus laevadega suurem, umbes 2000-meheline Rootsi vägi, kes ei julgenud aga Riiat rünnata, vaid purjetas Pärnu alla ja sundis linna mõnepäevase piiramise järel kapituleeruma. Poolakad hakkasid seejärel koondama enda vägesid ning ka Farensback siirdus katoliku kiriku vahenduse tagasi Poola leeri, viies endaga kaasa ka Daugavgriva ja Kuramaal rootslaste poolt vallutatud kindlused - siiski jäi Rootsi valdusesse Pärnu.

Poolakad kogusid Viljandi lähistel kokku suure sõjaväe ning korraldasid rüüsteretki Paide lähedusse ja Läänemaale. Rootsi väed ei suutnud nende pidurdamiseks suuresti midagi efektiivset ette võtta. Toiduainete puuduse tõttu oli karta isegi Rootsi kaitserinde täielikku kokkuvarisemist. Kuna maa oli aga ülimalt suures ulatuses rüüstatud, muutus sõjavägede toitlustamine raskeks ka poolakatele ning nad tõmbusid Eestimaalt tagasi Liivimaale. Johann Skytte planeeritud suur rootslaste rünnak Liivimaale, milleks otsiti abivägesid isegi Madalmaadest ja Inglismaalt, jäi ära, ning 1618. aasta novembris sõlmiti Rootsi ja Poola vahel kaheks aastaks vaherahu.

Kruus, Hans (toim.) et al. Eesti ajalugu III. Rootsi ja Poola aeg. Tartu, 1940
Laur, Mati. Eesti ajalugu varasel uusajal, 1550-1800. Tallinn 1999

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool