Gustav II Adolf vallutab Riia

kaardile

1621

Poliitilise olukorra kujunemine Lääne-Euroopas nõudis, et Rootsi selgitaks kiiresti välja kindlamad vahekorrad Poolaga. Böömimaal 1618. aastal puhkenud konflikt paisus kiiresti suureks Kolmekümneaastaseks sõjaks Kesk-Euroopa protestantlikke ja katoliiklike valitsejate vahel ning Gustav Adolfile oli selge, et poliitiline olukord sunnib Rootsit peagi sellesse sekkuma. Seda tungivamaks muutus aga vajadus saada Poola suhtes vaba seljatagune. Seepärast tehti vaherahu perioodil pidevalt ettevalmistamisi sõja jätkamiseks. Sõjavägi reformiti nii struktuuri, varustuse kui väljaõppe suhtes. Palgasõdurite osatähtsust vähendati, pearõhk pandi rootsi ja soome rahvuslikele vägedele.

1620. aasta sügisel lõppes vaherahu ja Gustav Adolf soovis ära kasutada Poolakate sõda Türgi vastu, mis sidus vastase põhijõud. 1621. aasta kevadel teatas Gustav Adolf, et ta on valmis loovutama Poolale Pärnu, kui Sigismund tunnustab teda avalikult Rootsi kuningana ja nõustub pikaajalise vaherahuga. Poola lükkas selle ettepaneku aga tagasi ning 1621. aasta juulis lahkus Rootsi laevastik Sandhamnist, sihtkohaks Väina suue. Laevadel asus Gustav Adolfi juhtimisel umbes 12 000- meheline sõjavägi.

Tugevad vastutuuled ajasid aga laevastiku laiali, enamik laevu otsis varju Ruhnu all, kust nad augusti alguses jõudsid Väina suudmesse. Laeva, mille pardal oli monarh ise, oli torm ajanud Pärnu alla, kust kuningas saabus sihtkohta maanteed mööda. Vägi, mis Riia alla kogunes koosnes peamiselt rootslastest ja soomlastest kujundatud rahvuslikest rügementidest, kes olid saanud endisest märkimisväärselt parema väljaõppe ja varustuse, kuigi ratsaväe osa oli väes väike.

Esimese löögi suunasid rootslased Riia vastu, mille vallutamisel oleks kindlustatud strateegiline lähtebaas järgnevatele rünnakutele ning mille abil võis sulustada kaubaliikluse Leedu ja Lääne-Euroopa vahel. Linna piiramine algas 1621. aasta augusti keskel, Gustav Adolfi korduvad alistumispakkumised lükkas Riia tagasi. Linna enda kaitsejõud olid väikesed, aga oodati väljastpoolt saabuvat abi. Septembri keskel otsustas Riia aga pärast ränka rootslastepoolset pommitamist kapituleeruda. Paar päeva hiljem alistus ka Daugavgriva.

Septembris vallutasid rootslased ka Põltsamaa, Viljandi, Tarvastu, Karksi ja Helme. Veidi hiljem langesid nende kätte Võnnu, Burtnieki ja Ēvele. Riia vallutamise järel üritati alistada Kuramaad, aga see ebaõnnestus. Detsembris vallutati Volmari ja järgmise aasta alguses Laiuse, aga Tartuni rünnaku käigus ei jõutud. Poolakad ei saatnud suutnud tõsisemat vastupanu osutada, vaid piirdusid äkiliste rüüsteretkedega Rootsi valduses olevate alade vastu. 1622. aasta suvel tõi Gustav Adolf Riiga veel umbes 10 000-mehelise sõjaväe. Kuramaa langes aga sellele vaatamata Poola vasturünnaku käigus Sigismundi kätte. Kuna poolakad vältisid otsustavat võitlust, ei saanud rootslased ära kasutada enda arvulist ülekaalu ning sõlmiti vaherahu, mis kestis kuni 1625. aastani.

Kruus, Hans (toim.) et al. Eesti ajalugu III. Rootsi ja Poola aeg. Tartu, 1940
Laur, Mati. Eesti ajalugu varasel uusajal, 1550-1800. Tallinn 1999

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool