Maapäevad 16. sajandi alguses

kaardile

1526

16. sajandi alguses peeti maapäevi keskmiselt veidi sagedamini kui kord kahe aasta jooksul (keskmiselt 0,6 aastas), aga esines ka aastaid, mil toimus koguni kaks maapäeva: näiteks 1503, 1526 ja 1530. Kõiki neid võib aga pidada vastava perioodi teravaimateks: peeti kas rahuläbirääkimisi Moskva suurvürstiga, lahendati konflikte maahärrade ja seisuste vahel või ordu ja peapiiskopi vahel. Kahe maapäeva toimumist ühe aasta jooksul võib siiski pidada erandlikuks nähtuseks: teine maapäev kutsuti kokku vaid siis, kui eelmisel kohtumisel arutluse all olnud kogu Liivimaad puudutav oluline küsimus ei leidnud lõplikku lahendust.

Maapäeva toimumise aastaajana eelistati talve või suve - see oli tingitud teede läbipääsetavusest: mugavaim oli liikuda talvel korraliku lumekatte olemasolul või suvel pärast kevadist teedelagunemist. Maapäevade kestus ei olnud kindlaks määratud: see sõltus arutatavate küsimuste hulgast ning sellest, kui kiiresti konsensusele jõuti. Lühimad maapäevad kestsid vaid kolm päeva, pikimad seevastu kuni kaks nädalat. Mingit üldiselt paikapandud toimumiskohta polnud, aga reeglina koguneti Valgasse, Volmarisse või Võnnusse, kust oli Liivimaa äärmiste piirideni ligikaudselt võrdne maa. Erandlik oli 1534. aasta maapäev, mis peeti Viljandis.

Maapäevade kokkukutsumise tegelik mehhanism oli vastavuses reaalsete jõuvahekordadega: selle toimumise määrasid ordumeister ja peapiiskop koos, kaasates sageli ka teisi maaisandaid ja ka seisusi. Vahel oli kogunemise initsiaatori rollis ordumeister ilma peapiiskopita ent mitte kordagi peapiiskop ilma ordumeistrita. Seega kajastus reaalne jõudude vahekord maapäeva kokkukutsumise sümboolses aktis. Maapäeva kokkukutsumise või mittekokkukutsimisega oli poliitilistel osapooltel võimalik sündmuste käiku endale sobivalt suunata.

Maapäeva põhistruktuur peegeldas otseselt kogu keskaegse ühiskonna struktuuri - selle aluseks oli inimeste kuulumine ühelt poolt sotsiaalsesse ja poliitilisse seisusesse ja teisalt läänisuhetel baseeruvasse feodaalsesse hierarhiasse. Maapäeval osalejad ei viibinud kogunemisel mitte üksikisikutena vaid oma seisusliku grupeeringu esindajatena. Kui maapäev oli kokku tulnud, loeti kõigepealt ette kohtumisel arutatavad punktid ning igale seisusele anti neist üks eksemplar. Sellele järgnesid läbirääkimised kuuriates ning lõpuks taas ühisistung, kus pärast seisuste arvamuste esitamist langetati otsus. Kuuriaid oli Liivimaa maapäeval neli: peapiiskop ja teised piiskopid; ordumeister ja orduvennad; aadel ning linnad.

Maapäevale esitati küll hulgaliselt Liivimaa sisemist korraldust puudutavaid küsimusi, mis näitab, et peeti vajalikuks nende reguleerimist üleliivimaalisel tasandil, aga maapäeva institutsiooni ei tunnustatud neis valdkondades kõrgeima instantsina. Seega oli tegu ebaregulaarse institutsiooniga, mille põhifunktsiooniks oli konkreetsete poliitiliste probleemide lahendamine mitte Liivimaa siseelu kestvalt reguleerivate seaduste loomine. Keskaegse Liivimaa viimane maapäev peeti 1560. aasta suvel Liivi sõjast tingituna erandlikult Uus-Pärnus.

Kruus, Hans (toim.) et al. Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu, 1937
Piirimäe, Pärtel. Liivimaa maapäev Wolter von Plettenbergi ajal (1494-1535). Ajalooline Ajakiri 2008, 1/2

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline