Sotsialistlik liikumine ja 1905. aasta revolutsioon

kaardile

12. jaanuar 1905

1905. aastal puhkenud ülevenemaalises revolutsioonis osalesid eesti rahva kõik kihid, ent põhijõuks olid sotsiaaldemokraatide juhitud suurtööstustöölised, haritlased ja üliõpilased. Eestis levisid laialt populistlikud ideed ja mitmesugused sotsiaalsed utoopiad, marksistlik sotsialism ja anarhistlik mässumeelsus.

Just 1905. aastal sai sotsialist nii maailmaparandaja kui riigikukutaja võrdkujuks, kusjuures sotsialistliks võis ennast nimetada iga rahulolematu.

Vastukajana 9. jaanuari Verisele pühapäevale Peterburis algas 12. jaanuaril Tallinna tööliste üldstreik, kus esitati peamiselt majanduslikke nõudmisi: 8-tunnine tööpäev, miinimumpalga kehtestamine, trahvide kaotamine ja sotsiaalkindlustuse parandamine. Streik levik kiiresti teistesse linnadesse ning jaanuaris streikis kokku 15 000 tööstustöölist. Nende nõudmised jäid aga rahuldamata. Veebruaris puhkes uus streigilaine Tallinnas ja Tartus, mistõttu olid vabrikandid sunnitud järelandmistele. Streikidega kaasnesid poliitilised meelavaldused ja koosolekud, leidsid aset kokkupõrked politsei ja sõjaväelastega, mis tõid kaasa inimohvreid.

Sotsiaaldemokraadid kutsusid rahvast üles isevalitsust kukutama ja demokraatlikku vabariiki kehtestama, kõie levinum loosung oli „Maha isevalitsus!". Ka VSDTP võttis kursi relvastatud ülestõusu ettevalmistamisele. Uus töölisliikumise tõus seostus 1. mai tähistamisega, mil leidsid aset mitmed suured meeleavaldused. Suvekuudel toimus ridamisi streike ja rahvarohkeid meeleavaldusi: 24. juunil kogunes rahvakoosolekule Nõmmel lausa 10 000 inimest. Tallinna vabrikutes moodustasid töölised relvastatud rühmi.

Oktoobrikuus ühinesid Tallinna töölised ülevenemaalise poliitilise üldstreigiga, millest Eestis võttis osa 20 000 tööstustöölist ja raudteelast - st 3/4 nende koguarvust! Võimude jõulise tegutsemise tõttu hukkus Tallinnas Uue turu meeleavaldusel 90 inimest, veel 102 said haavata.

Tsaari 17. oktoobri manifest, mis lubas poliitilisi vabadusi, suutis revolutsiooni veidi rahustada. Selle järel moodustasid sotsiaaldemokraadid-föderalistid (Peeter Speek, Gottlieb Ast, Eduard Vilde) põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse, mille liikmeskond ulatus peagi 10 000 inimeseni. VSDTP-sse kuuluvad sotsiaaldemokraadid (Karl Ast, August Rei, Hans Pöögelmann, Aleksander Keskküla) hakkasid tegutsema avalikult umbes 1000-liikmelise parteiga.

1905. aasta hilissügisel peeti kõikjal Eestis rahvarikkaid koosolekuid, kus kõnelesid sotsialistid ja radikaalsed agitaatorid, kes inimesi võimude ja mõisnike vastu üles kütsid. Sotsialistid domineerisid ka üle-eestilisel rahvaesindajate koosolekul Tartus novembrikuus. Nn vabadusepäevad said aga äkitselt läbi ning võimud alustasid VSDTP juhtivate liikmete arreteerimist. Nendes tingimustes alustasid revolutsioonilises meeleolus töölised ja talurahvas ka mõisate põletamist. Revolutsiooni suur ulatus Eestis, eriti sotsialistide suur mõjuvõim, tegid muret keskvalitsusele ja see tingis arvukaid repressioone eriti Eesti- ja Liivimaal, mis 1905. aasta revolutsiooni lõpetasid.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu. V, pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu, 2010
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. 1. osa, 1900-1940, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002
Zettenberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tallinn, 2011

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kohus
  • kool
  • mõis
  • NB
  • nool
  • rong
  • sild
  • ülikool