Sotsialistlik liikumine Veebruarirevolutsiooni puhkedes

kaardile

03. märts 1917

1916. aastal seisis Venemaa majandusliku, sõjalise ja ühiskondliku kollapsi ees. Poliitiline rahulolematus ja valitsevate ringkondade kritiseerimine kujunes igapäevaseks ja normaalseks nähtuseks. Enne sõda oli inimesi valitsenud hirm selle ees, et enda valitsusevastasusega sattutakse vanglasse või Siberisse, aga sõjaolukorras ei teatud, mida eelistada: kas jääda kaevikutesse ja riskida oma eluga või pääseda kaugele tagalasse Uuralite taha. Poliitiliste probleemide näol oli tegemist peamiselt päevaküsimustega, aga kõige selle taga oli kauaaegne rahulolematus Venemaa poliitilise režiimi mahajäämusega ja pettumus 1905. aasta reformide olematustes muutustes.

1917. aasta 23. veebruaril algas Petrogradis streik, mis 25. veebruaril muutus üldiseks.

27. veebruaril puhkes mäss Petrogradi garnisonis ja sama päeva õhuks oli kogu pealinn ülestõusnute käes ning 300 aasta vanune Venemaa Romanovite dünastia oli kukutatud. Eesti sündmusi mõjutas revolutsiooni ajal Petrogradi arengute kõrval eelkõige olukord Balti laevastikus.

1. märtsil puhkes Kroonlinnas mäss, samal päeval algas Tallinna vabrikutes streik, mis 2. märtsil kasvas ülelinnaliseks. Sõjalaevade madrused hakkasid mässama ja ühinesid töölistega. Revolutsiooni keskuseks sai Eestis Tallinn, kus oli palju vasakpoolselt meelestatud vene sõjaväelasi ning kohalikke tööstustöölisi.

3. märtsil valiti Tallinnas ja seejärel mujal Eestis tööliste ja soldatide saadikute nõukogud. Armee ja laevastiku üksustes loodi komiteed. Esialgu domineerisid nõukogudes esseerid, mõnel pool ka menševikud ja ainult Narvas enamlased.

Juhtivaks sai Tallinna Nõukogu, kus venelaste ja eestlaste suhe oli 6:4 - erinevalt 1905. aasta revolutsioonist ei olnud 1917. sündmuste põhijuhid eestlased. Samasuguseid nõukogusid, täitevkomiteesid ja miilitsaorganisatsioone hakati looma üle Eesti kuni vallakeskusteni välja. Väljaspool Narvat, Tallinnat ja teisi suuri tööstuslinnu oli nende koosseis veidi erinev, sest tööliste asemel kaasati sinna teisi ühiskonnakihte. Seega ei läinud nõukogude juhtimine kogu Eesti ulatuses vasakpoolsete kätte.

Monarhia langemise järel, poliitilise vabaduse tingimustes, hakkas Eestis kujunema poliitilisete parteide kirev mosaiik. Nagu 1905. aastal, tegi nüüdki ajavaim sotsialismi moeasjaks.

Tekkis Eesti Radikaal-sotsialistlik Partei, mis sügisel reorganiseerus Eesti Tööerakonnaks (Jüri Vilms, Eduard Laaman, Otto Strandman, Konstatin Konik, Ants Piip); sotsiaaldemokraadid-vähemlased asutasid Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (Mihkel Martna, Karl Luts, August Rei, Karl Ast); esseerid Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (Hans Kruus, Erich Joonas, Gustav Suits, Karl Freiberg).

Eesti enamlased (Jaan Anvelt, Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann) jäid ülevenemaalise VSDTP koosseisu. Nii olid pärast Veebruarirevolutsiooni Eestis enam-vähem kindlal kujul tekkinud sotsialistlikud erakonnad, mis jäid püsima ka järgneval perioodil ning Eesti omariikluse ajal.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu. V, pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu, 2010
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. 1. osa, 1900-1940, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002
Zettenberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tallinn, 2011

Mitmete sündmuste puhul on kasutatud TÜ dotsendi Ago Pajuri loengute materjali

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kohus
  • kool
  • mõis
  • NB
  • nool
  • rong
  • sild
  • ülikool