Rahvastik ja kodanikkond

kaardile

1290

Kui suur oli linnaelanikkond keskaegsel Liivimaal, pole täpselt teada. Samuti kuulusid linnade juurde nende müüride taga asuvad eeslinnad, mille elanike hulgast teame veelgi vähem kui linna südames elavatest inimestest. Eeslinnades elas palju juhutöödest elatuvaid ja vahel rändavaid palgatöölisi, kelle arv sõltus hooajatöödest. Keskaja alguses oli linlaste arv tagasihoidlik: 1210. aastal elas Riias 1000 inimest, 1230. aasta paiku aga juba 2400. 1550. aastal elas Riias vähemalt 12 000 inimest, Tallinnas 7000-8000, Tartus umbes 5000.  Eesti alade väikelinnadest olid suurimateks Viljandi ja Uus-Pärnu, kus mõlemas elas 16. sajandil umbes 1000 või veidi enam inimest. Narva elanikkonnaks keskaja lõpul on arvestatud 500-800 inimest, Haapsalus elas vast 500 linlast. Vana-Pärnus, Rakveres ja Paides võis elanikke olla 200-300.

Pildil: Jõukas linnakodanikust daam Bernt Notke maalil "Surmatants" Tallinna Niguliste kirikus

Linna elanike keskne kategooria oli kodanikud. Kodanikuks saamise reeglid olid eri linnades erinevad, kuid kõikjal oli kodakondsus privileeg, millest jäeti ilma suurem osa elanikkonnast, eriti äsja linna saabunud ning enamik vaesematest linlastest. Linna omavalitsuse tekke juures peeti mõõtuandvaks ideaalis võrdsete isikute – kohanike – omavahelist vandeliitu, mille eesmärk oli kaitsta oma õigusi ja säilitada selle liikmete vahel rahu.Kodanikul oli õigus loota linnalt kaitset, aga ta allus ka linna kohtupidamisele ja kandis linna heaks koormisi. Kodanikustaatus oli aga vähemuse privileeg, mis ei laienenud automaatselt kodaniku perele ega linnas elavatele vaimulikele või aadlikele.

Ei Lübecki ega Riia õigus ei sisaldanud linnakodanikuks saamise suhtes erilisi piiranguid. Oluline oli, et tulevasel kodanikul oleks linnas püsiv iseseisev majapidamine, mida ta ei pindaud omama, vaid võis ka üürida, ning et ta oleks abielus, sündinud seaduslikust abielust ning isiklikult vaba. Kodanikuks saaja pidi andma truudusvande ja tasuma vastava maksu, mis polnud väga kõrge, kuid võis mõnedele linlastele raskesti tasutavaks osutuda. Linnakodaniku peamiste kohustuste hulka kuulusid valveteenistus linna kaitsel ning aastamaks. Kodanik pidi omama turvist ja olema suuteline häda korral oma linna kaitsta.

 Linnade elanikkonnast moodustas jõukas kodanikkond vähemuse. Tallinnas kuulus nt 1538. aastal 14% elanikest jõukasse ülemkihti, umbes 17% keskkihti ning ülejäänud 69% alamkihti. Siiski oli ka lihttöölistel, kellest enamik Eestis olid eestlased, võimalik anda kodanikuvanne ja saada osa mõningatest linna privileegidest, nagu kaitse endise isanda eest. Liivimaa elanikkond jagunes laias laastus „sakslasteks“ ja „mittesakslasteks“ – esimesed oli staatuselt kõrgem ja arvuliselt vähemuses rühm. Mittesakslasteks nimetati hiliskeskajal reeglina kohalikke põliskeeli rääkivaid inimesi, enamjoones talupoegi. Tallinnas võis eestlasi olla üle poole linna elanikkonnast, kuid vaeste kihtide hulgas oli neil kindlasti enamus.

Pildid:

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/58/Bernt_Notke_Danse_Macabre.jpg

 

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline