Käsitöö

kaardile

1420

Linnad olid keskaja peamisteks käsitöökeskusteks: mida suurem linn, seda rohkem oli seal võimalusi keskenduda kitsamale erialale. Tähtsamad olid selles valdkonnas näiteks Flandria linnad, mis keskendusid tekstiilidele. Liivimaal sarnast laiale turule orienteeritud käsitööd ei tekkinud: siinsed meistrid varustasid enda toodetega vaid kohalikku tarbijaskonda ning saaduste väljavedu oli vaid erandlik nähtus. Pärast kristlikku vallutust saabus Liivimaale käsitöömeistreid Saksamaalt, Skandinaaviast ja mujalt, tuues endaga kaasa uusi tehnilisi oskusi, tööriistu ja materjale.

Pildil: Näiteid keskaegsest keraamikast

Tallinnas töötas 15. sajandil juba umbes 700 meistrit, Tartus on 16. sajandil üles märgitud 30 erinevat käsitöömeistrit, aga neid oli tegelikkuses keskajal kindlasti palju enam. Kirjalike allikate järgi on nt Tallinnas teada u 50-60 erinevat käsitööliste haru. Kõige rohkem oli linnades meistreid, kes tegelesid mingite esmatarbekaupade tootmisega – toidu, riiete või jalatsite – aga ka mitmeid, kelle elukutseks oli metallitöötlemine või ehitus. Esindatud olid ka väga spetsiifilised elukutsed nagu müntmeister või raamatuköitja. Sama käsitöö meistreid koondavaid organisatioone, tsunfte, jõudis Tallinnas ja Riias tekkida paarkümmend, kusjuures mitmed ühendasid erinevate, kuid sarnaste käsitööde viljelejaid.

Väikelinnades ei olnud käsitöö spetsialiseerumine eriti ulatuslik ning paljusid erialasid polnud neis paikades majanduslikult mõttekas viljeleda, kuna tellimusi ei oleks jätkunud ning kaupu sai sisse osta mõnest suuremast linnast. Väikelinnade käsitöölised tootmisd peamiselt piiratud siseturu tarbeks ning tavaliselt oli ühe ameti viljelejaid nii vähe, et puudus võimalus ja vajadus tsunftide moodustamiseks. Uus-Pärnus on tsunft olnud kingseppadel, Haapsalus kangrutel – see vihjab nende elualade olulisele esindatusele linnade kohalikus majanduses. Enamasti osutusid suurlinnade meistrite oskused paremaks ja pakutavate teenuste hulk suuremaks, mistõttu nende poole pöördus sageli ka väikelinnade jõukam rahvas.

Mingi käsitööga tegelevaid käsitöömeistreid ühendavad tsunftid reguleerisid väljaõpet, töökorraldust ja hindu, kontrollisid toodangu kvaliteeti ja kaitsesid omad linna meistreid konkurentsi eest. Sarnaselt usuliste vennaskondade ja gildidega oli kutseühingutes väga tähtis roll vastastikusel abistamisel, seltsielul, kiriklikel kombetäitmistel ja surnute mälestamisel. Tsunfti põhikirjades ehk skraades kehtestati eeskätt nõuded käsitöösellile, kes taotles meistriks saamist ja tsunfti vastuvõtmist. Need puudutasid nii selli isiklikku tausta ja varanduslikku seisu kui ka tema oskusi. Meistriks saaja pidi põlvnema vabadest ja abielus vanematest ning tõendama, et ta on vastavas käsitöös väljaõppinud.

Pildid:

http://3.bp.blogspot.com/-xBtxJ6iP5cM/UAgIe2nLetI/AAAAAAAACgo/f3083gpQo0U/s1600/keskaeg_kern%C3%B5ud_visby_1.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline