Linnakultuur

kaardile

1520

Linnad kujutasid endast ka kultuurikeskusi, kus edenesid kirjandus, kunst ja muusika ning kust said alguse uuendused moes ja kommetes. Ehkki Liivimaa suuremaidki linnu ei saa selles mõttes võrrelda Lääne-Euroopa metropolidega, kujunesid nad kohalikus kontekstis kahtlemata eeskujuandvateks keskusteks ja erinevate kultuuritraditsioonide kohtumis- ja vahenduspaigaks. Kultuuri mitmekülgsust soodustas kirjaoskus, mis tavaliselt oli haritud vaimulike oskus, kuid mis linnades oli küllalt levinud ka ilmikute, eriti ülem- ja keskkihtide seas. Jõukatest kodanikest ja nende korporatiivsetest ühendustest said kiriku kõrval tähtsaimad kirjasõda ja kunsi tellijad. Kaupmeeste ja teiste mobiilsete gruppide vahendusel jõudsid Liivimaale aga ka uued kombed ja tavad.

Aeg oli keskajal eelkõige looduse ja põllumajanduse aeg: töö- ja elurütm sõltusid päeva ja öö ning aastaaegade vaheldumisest. Käsitööliste ja kaupmeeste elu linnas sõltus samuti looduslikust ajast: talvel ja suvel oli töörütm näiteks erinev. Meresõit katkes sügistormide saabudes ja talvel Läänemere jäätudes mitmeks kuuks. Rutiinsele argipäevale vastandusid pühapäevad ning kirikupühad, mida hiliskeskaja oli umbes 40 ringis. Need päevad olid mõeldud missal käimiseks, palvetamiseks ja teisteks vagadustegudeks, näiteks annetamiseks ja haigete külastamiseks. Keelatud olid füüsiline töö ja kohtupidamine. Leidus aga ka pidustusi, millel religioosne külg sootus puuduks. Tähistati ka uue kirikliku või ilmaliku võimukandja ametisse astumist, isanda saabumist linna või sõjalisi võite.

Pildil: Maikrahvi valimise pidustused

Suuremad gildid ja vennaskonnad korraldasid enda liikmete igapäevast seltsielu: gildimaju võib võrrelda uuema aja klubidega, kuht liikmetel oli võimalik sisse põigata, kaaslastega juttu puhuda, õlut juua ja mänge mängida. Korporatiivsete ühenduste seltsielu kulmineerus iga-aastaste jootudega, kus osalemine oli kohustuslik. Toimus ka mitmeid pidusööke oluliste tähtpäevade puhul. Linnades korraldati ka näidendeid, tähtsaimaks said neid vastlanäidendid. Humanismi levides etendati 16. sajandil lausa antiikautorite teoseid. Tihtipeale toimusid linnades värvikad ja meeleolukad karnevalid. Mitteametlike lõbustuste hulka kuulusid täringute ja kaartidega mängitavad hasartmängud, mida samas taunisid ja pidasid karistamisväärseks nii kirik kui linnavõimud.

Hiliskeskaegsed kirikud olid täis silmapaistvat kunsti. Lisaks neile kaunistustele aitasid pühakoja kui maapealse atmosfääri loomisele kaasa ka valgus, mille muutsid mänglevaks virtaažaknad ja lühtrid, helid, mida tõid kuuldavale laulud, kirikukellad ja orel, ning lõhnad, mida levitasid viiruk ja vaha. Kirik pööras pühakirja ja pühakulegendide visualiseerimisele suurt rõhku, kuna leiti, et religioossed pildid on head vahendid inimeste õpetamiseks. Seega valmisid kirikutes vahel tõelised meistriteosed, mida olid finantseerinud jõukad kodanikud, kes tegid pühakodadele annetusi enda hingeõnnistuse kindlustamiseks. Kunstitööde loomiseks annetamise läbi hoolitseti ka oma mälestuse jäädvustamise eest kaasaegsete ja tulevaste põlvede jaoks. Tihti pöörduti hansaruumi tuntuimate ja andekamate kunstnike poole.

 

Pildid:

http://register.muinas.ee/content/monument/regular/141513.jpg


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline