Linnade kindlustused

kaardile

1558

Linnakindlustus ei tähendanud ainult puhtfüüsilist kaitset vaid sellel oli sageli ka teine tähendus, mis oli samuti väga oluline: see tähistas linna territooriumit. Samas kuulusid linnadele ka valdused, mis jäid linnamüürist väljapoole: eeslinnad ning linnasaras ehk territoriaalne tagamaa. Eesti aladelt puuduvad kahjuks selgeid ja täpseid andmeid, millal individuaalsetes linnades müüre rajama hakati, kuid valdavalt oli tegu juba 13. sajandi ettevõtmisega, kuna linnad vajasid kaitset. Fortifikatsioonide ehitamine oli pikaajaline ning kulukas töö ning leidis reeglina aset mitmes järgus. Alati jäi müüride taha ka kaitsmata eeslinnad, mille elanikud otsisid vaenlase rünnaku puhul varju müüride tagant.

Eesti aladel puudus kivist kaitsemüür Rakverel, Paidel ja Uus-Pärnul. Väikelinnu või alevikke võis aga kaitsta ka lihtne muldvall ja puittara. Linna ja selles asuva linnuse suhe ühtses kaitsesüsteemis erines piirkonniti: Tartus ümbritses näiteks ringmüür nii all-linna kui Toomemäge, Tallinnas olid Toompeal ja all-linnal algselt eraldi kaitsepiirded, mis küll 14. sajandi alguses omavahel ühendati. Viljandis moodutas linnamüür osa võimsa ordulinnuse kaitsesüsteemist. Tallinnas polnud linnamüür kõigis linnaosades ühesuguse väljanägemisega, kuna müürilõikudel olid eraldi tellijad – raad, kohaliku maahärra vasallid, gildid, kloostrid – mis tõi kaasa mitme meistri ja mitmelt poolt päris tööjõu kasutamise.

Eesti keskaja esimestel sajanditel, külm- ja heiterelvade ajastul, oli oluline vertikaalkaitse, mis eeldas kõrgeid müüre ja kaitsekäiku müüriharja siseküljel. Peamiselt toimusid võitlused laskerelvadega, mistõttu pidi igal kodanikul olema amb. Kaitsjad pidid takistama ründajate jõudmist linnamüürini, milleks oli kõige lihtsam üritada neid nooltega või kividega takistada linnamüürist eenduvatest tornidest, milledest kaitsti tornide vahele jäävaid müürilõike. Tulirelvade kasutuselevõtt 14. sajandi viimastel aastakümnetel tõi aga kaasa suure muutuse linnakindlustuste väljanägemises. Järjest rohkem hakati ehitama ümaraid torne, mis olid kahurikuulidele vastupidavamad ning madalaid paksude seintega suurtükitorne, mille parimaks näiteks on Paks Margareeta Tallinnas.

Pildil: Paksu Margareeta kahuritorn Tallinnas

Keskaegsetes linnades oli eelkõige väravaid vaja täiuslikult kindlustada, sest vaenlased üritasid tavaliselt esimesena just neid sissepääse rünnata, et nad ei peaks üle kaitseehitiste ronima. Kõige varasema etapi väravad kujutavad endast vaid neljanurgset torni, milles oli sissepääs, aga neid täiustati järk-järgult. Rajati pikemaid väravakäike ning kaitsetornidega eesväravaid, mida oli keerulisem vallutada ning mis kaitsesid linnaväravaid suurtükitule eest. Lisaks müüridele rajati täiendavaid kindlustusi, näiteks vallikraave müüride ette. Nende peamine ülesanne oli takistada sõjatehnika liigutamist linnamüüride alla.

 

Pildid:

http://www.art.tartu.ee/~kiviraiumine/ajalugu/pildid/Tallinn-p-margareta-800.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline