Kommunistliku partei sturktuur

kaardile

oktoober 1944

Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei oli nõukoguliku võimustruktuuri keskne institutsioon ja poliitilise võimu kandja. Kompartei kõrgeim organ oli kongress. EK(b)P IV kongress toimus 1941. aastal - see oli esimene legaalne kongress Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloos. EK(b)P järgmine kongress toimus pärast sõda 1948. aastal, edasipidi kogunes kongress kuni 1960. aastateni kolme aasta tagant, hiljem selle kokkukutsumine harvenes.

Kongressidevahelisel ajal oli parteiorganisatsiooni kõrgeim organ EK(b)P Keskkomitee. See juhtis partei linna- ja rajooniorganisatsioone, kontrollis nende tegevust, kuulas ära nende aruandeid. Keskkomitee ülesanne oli esitada kongressile aruanne kongresside vaheajal tehtud tööst, tuua välja keskkomitee tegevuse eesmärgid ja ülesanded järgmiseks aruandeperioodiks. Keskkomitee liikmeskonnas oli igasugustel positsioonidel kommuniste, alates keskkomitee aparaaditöötajatest, lõpetades kunstnike ja teadlastega. Selle koosseis polnud kuigi püsiv: osa liikmeskonnast võis oma positsiooni kaotamisel välja langeda, tänu ametikohale võis aga ka kaasneda parteilase koopteerimine keskkomitee koosseisu.

1940. aasta septembris oli keskkomiteel 12 liiget. Esimene EK(b)P Keskkomitee koosseis valiti IV kongressil 1941. aastal ning selle arvuks sai 33 liiget. Partei kongress määras keskkomitee liikmete arvu. Pärast sõjakaotusi kahanes EK(b)P liikmete arv 24-25-le, alates 1948. aastast kasvas keskkomitee liikmete arv pidevalt: 1952. aastal oli keskkomitees 68 liiget, 1958. aastal 85 liiget ja 1976. aastal juba 125 liiget.

Keskkomitee pleenum oli partei keskkomitee koosolek, kuhu keskkomitee kogunes terves koosseisus. Nende toimumise sagedus oli üsna juhuslik ega arvestanud partei põhikirja. Pleenumitevaheline aeg ulatus ühest nädalast 8-9 kuuni. Keskkomitee pleenumitel arutati liiduvabariigi parteiorganisatsiooni tegevust Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei ja EK(b)P kongresside ning üleliiduliste ja vabariiklike pleenumite otsuste täitmisel, anti hinnang liiduvabariigi sotsiaalsetele, kultuurilistele, ideoloogilistele, poliitilistele ja majanduslikele küsimustele ning käsitleti partei jaoks aktuaalseid küsimusi.

Keskkomitee pleenum valis partei poliitilise tegevuse juhtimiseks pleenumite vahelisel ajal poliitbüroo. Parteiaparaadi juhiks oli esimene sekretär, kelle kutsel käis kord nädalas koos EK(b)P Keskkomitee Büroo, kus arutati Eesti NSV haldamisega seotud küsimusi. Keskkomitee büroo oli paljuski liiduvabariigi tegelik võimukese, kus arutati läbi ja otsustati suur osa kohalikke küsimusi. Tavaliselt kuulus büroosse 9-11 liiget ja 3-4 liikmekandidaati - viimased osalesid töös hääleõigust omamata.

Liiduvabariigi parteiorganisatsiooni tasandil oli kõrgeimaks aparaaditöötajaks partei keskkomitee esimene sekretär. Järgmisel astmel oli teine sekretär, kes esimest sekretäri viimase äraolekul asendas. Aastatel 1944-53 oli teiseks sekretäriks alati Moskva poolt ametisse pandud, enamasti venelasest parteiametnik. EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri võimupiirid olid aga ahtad: tema tegevus oli range kontrolli all ja kõik olulisemad otsused tuli alati Moskvaga kooskõlastada. Paljude otsuste lahendus sõltus siiski ka kohalikust juhist, tema oskusest asja esitada ja põhjendada ning oma sidemeid ära kasutada. Olulisel positsioonil olid ka ideoloogiasekretär ja põllumajandussekretär.

Pildid:

http://riigi.arhiiv.ee/public/Riigiarhiiv/Naitused/Eesti_1945/Fotod/0-125535.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool