Repressioonid

kaardile

august 1945

Kommunistliku partei poolt deklareeritud eesmärgiks oli sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine ja jõudmine kommunistliku ühiskonnakorralduseni, kus puuduvad sotsiaalsetest klassidest tingitud ebavõrdsused, eromand ning riik. Stalini diktatuuri all oli aga Nõukogude Liidus selle utoopilise eesmärgini jõudmise diiviisi all läbi viidud massilisi repressioone ning loodud totalitaarne vägivallaühiskond. Sõja lõpul valitses inimeste seas ebamäärane lootus, et senine režiim pehmeneb ja muutub inimsõbralikumaks, aga igapäevaelu tegelikkus purustas sellised illusioonid kiiresti. Pärast Teist maailmasõda ei kadunud nõukogude ühiskonnast poliitiline vägivald, mida peeti seaduspäraseks nähtuseks sotsialismi ülesehitamisel.

1940. aastatel hoolitsesid Stalin ja tema lähikondlased hoopis vägivallaaparaadi pideva tugevdamise ja täiustamise eest. Sõjajärgsetel aastatel toimusid massilised poliitiliste vastaste arreteerimised, nende sunnitööle saatmine ning küüditamised ja muud repressioonid. 1950. aastate alguses kandis Nõukogude Liidus karistust üle 5,5 miljoni inimese. Repressioonid ei olnud Stalini Nõukogude Liidus mitte ajutine nähtus, vaid permanentselt toimiv riiklik poliitika, mis pidi ühiskonda võimuvaenulikest elementidest ning nähtustest puhastama. Riiklik repressiivpoliitika lubas tasalülitada tekkivad poliitilist opositsioni, likvideerida võimulolijate isiklikke vaenlasi ning hoida ühiskonda tervikuna enda kontrolli all.

Nõukogude viõmu taastamise järel 1944.-45. aastal vallandusid Punaarmee poolt tagasi vallutatud aladel taas ulatuslikud repressioonid. Nõukogude Liidu julgeolekuametkondade keskorganid Moskvas pöörasid nende alade poliitilistele repressioonidele suurt tähelepanu, kuna need pidid järgnevale sovjetiseerimisele oluliselt kaasa aitama. Eestis rünnati juhtivaid poliitikuid, toimusid massilised arreteerimised, mida juhtis eeskätt Eesti NSV julgeoleku juht Boris Kumm. 1944.-45. aastal arreteeriti Eestis hinnanguliselt 10 000 inimest, kellest pooled surid kahe esimese aasta jooksul. Massilised arreteerimised täitsid lühikese ajaga kõik Eesti vanglad ja kuni 1953. aastani saadeti Eestist sunnitöö- ja vangilaagritesse kokku 25-30 000 inimest. Pärast sõja lõppu jätkusid ka küüditamised: 1945. aasta augustis deporteeriti Komisse Eesti sakslased (kokku 407 isikut).

Eesti annekteerimise järel tõusis kohe päevakorrale ka „võitlus kodanliku natsionalismiga“, millest sai Eesti NSV-s üks keskseid ideoloogilisi suuniseid,millest rangelt kinni peeti. „Kodanliku natsionalismi“ terminit ennast aga ühemõtteliselt ei defineeritud. Praktikas kujunes see mingiks lööksõnaks, mis tähistas igasugust kõrvalekaldumis ametlikust kommunistliku partei sotsialistlikust ideoloogiast, klassikuuluvust, sotsiaalset päritolu, seotust Eesti Vabariigi perioodi „kodanliku korraga“ jms. „Kodanliku natsionalismi“ ilminguid leiti kõigis ühiskonnelu valdkondades: kirjanduses, kunstis, teaduses ja majanduses. Algas ka range tsensuur ajakirjanduses, kultuuris ja muudes eluvaldkondades. Eesti NSV-d üritati täielikult isoleerida ka läänemaailmast teiselpool „raudset eesrinnet“.

Pildid:

http://riigi.arhiiv.ee/public/Riigiarhiiv/Naitused/Eesti_1945/Fotod/0-64199.jpg


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool