Sisepoliitika

kaardile

juuli 1948

Formaalselt kuulus kohalik kõrgeim võim Eesti NSV-s kohalikule ülemnõukogule – valitavate liikmetega parlamentaarsele insitutsioonile, mille presiidiumi esimees oli ka formaalne riigipea. Tegelik võim kuulus Eestis, nagu ka teistes Nõukogude Liidu vabariikides, kommunistlikule parteile, mille liikmete seast valiti ebademokraatlikult korraldatud valimistel ka kõik ülemnõukokku pääsevad rahvaesindajad. Kommunistlik partei, kes Eestis reaalselt võimu teostas, oli ka ainult legaalne poliitiline jõud riigis. EK(b)P pidi alati arvestama Moskva juhiste ja käskudega ning üleliidulise partei ja eeskätt Stalini otsused domineerisid alati kohaliku poliitika üle. Aastail 1944-50 oli EK(b)P Keskkomitee esimeseks sekretäriks Nikolai Karotamm, kuid tema autonoomse tegutsemise piirid olid ahtad.

Moskva kontroll ilmnes selgesti otseselt Eesti NSV siseasju puudutavate otsuste tegemises Kremlis. Eesti sõjajärgse sovjetiseerimise seisukohast oli see äärmiselt oluline. Ühiskonna vaimuelu tasalülitamiseks olid olulised näiteks ideoloogiaotsused kirjanduse, kunsti, muusika jm valdkondade kohta, mis ühiskondliku atmösfääri oluliselt karmistasid. Sarnaselt viidi Eestis sisse ka uus haldusjaotus, kui 1950. aasta kevadel likvideeriti maakonnad ja vallad ning viisi läbi rajoniseerimine – 13 maakonna asemele loodi 39 maarajooni. Sellega haldusmuutused aga ei piirnenud, sest Moskva taotles kõigi Nõukogude Liidu piirkondade täielikku unifitseerimist, mistõttu loodi Eestis 1952 a Tartu, Pärnu ja Tallinna oblastid.

Eestisiseselt oli sõjajärgsete aastate keskseks vastasseisuks oli Johannes Käbini ja Nikolai Karotamme omavaheline võimuvõitlus EK(b)P-s, mille taga oli paljuski isiklik ebasümpaatia. See sai alguse juba 1940. aastate alguses, kui mõlemad mehed tulid Eestisse „uut elu" üles ehitama. Partei keskkomitee teiseks sekretäriks määratud Karotammest sai Saksa okupatsiooni perioodil sisuliselt EK(b)P juht, kuigi tegelikult kinnitati ta esimeseks sekretäriks alles 1944. aasta sügisel. Käbin saabus samal ajal Eestisse 1941. aasta veebruaris ning tema tööle instrueerijaks oligi Karotamm. Nende esimene omavaheline kohtumine oli lühike, ametlik ja mitte sümpatiseeriv. 

Sugenenud ebakõla jäi mõlema mehe omavaheliste suhete kujundajaks ka järgnevatel aastatel. Käbin asus tööle EK(b)P Keskkomitee ajakirjandussektori juhatajana, 1944. aastast alates aga keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja esimese asetäitjana. 1947. aastal olevat Karotamm pakkunud Käbinile enda asetäitja kohta, millest viimane siiski loobus. Mõnda aega hiljem üritati Käbinit partei keskkomitee aparaadist eemale tõrjuda, aga sellele vaatamata tõusis ta 1948. aastal EK(b)P Keskkomitees tähtsale kohale ideoloogiasekretärina ning 1950. aasta märtsis Karotamme asemikuks parteijuhi kohal.

Pildid:

http://www.ra.ee/fotis/watermark.php?id=572154

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool