Märtsiküüditamine

kaardile

märts 1949

Kasvavad maksukoormised kulaklikuks kuulutatud taludele suutsid küll vähesel määral sundida rahvast kolhoosidega liituma, aga see polnud andud võimudele meelepäraseid tagajärgi. Nii valmistuti „kulakluse kui klassi likvideerimiseks“, mis oli aset leidnud ka 1930. aastate alguse Venemaal sealse kollektiviseerimislaine ajal. Sellesse kolletiviseerimise mudelisse kuulus nii rõhuv maksusurve kui ka küüditamine. Ohtu küüditamiseks aimas juba varasemate aastatel ka maapiirkonna rahvas, kelle seas levis näiteks 1948. aastal kuulujutt, et kõik kulakud ja isegi vähemjõukam ruraalne keskklass viiakse Eestist minema. Paljud talupojad redutasid isegi Siberisse viimise kartuses metsas – selliseid arvamusi kasutas ära isegi metsavendade propaganda.

Siiski valmistusid võimud ka päriselt ulatuslikuks küüditamiseks. Eesti NSV tippjuhtkonna, eelkõige Nikolai Karotamme ettepanekut asustade kulakud ümber Eesti piires, Moskvas vastu ei võetud. Selle vastu olid ka kohalikud tõsistalinistlikud kommunistid. Karotammgi muutus 1949. aasta alguses meelt, kui oli isiklikult kohtunud Staliniga. Ametliku nõukogude terminoloogia järgi kuulusid Eestist väljasaatmisele eelkõige kolm kategooriat inimesi: kulakud koos peredega ning bandiitide ja natsionalistide perekonnad. Märtsikuus kinnitas Nõukogude Liidu julgeolekuministri asetäitja, kes oli küüditamisoperatsiooni Riias paikneva staabi eestotsas, Eesti NSV valitsusele ülesande välja saata 7500 sellist perekonda. Kõikidesse Eesti maakondadesse saadeti vastavad erivolinikud ja Tallinnasse saabusid sõjaväejõud.

25. märtsil kell üks öösel algas Tallinnas ja Tartus küüditamisoperatsioon, mille koondnimetus oli „Priboi“ („Murdlaine“). Selle läbiviimiseks rakendati Eestis tohutud jõud: selles osales ligi 2200 julgeoleku operatiivtöötjat, üle 6800 sõjaväelase ja miilitsatöötaja ning tuhendeid parteiaktiviste. Otseselt tegeles küüditamisega üle 23 000 inimese ja küüditatuid vedas raudteejaamadesse üle 3000 veoauto, mida kaitsesid metsavendade võimalike kallaletungide eest julgeolekurühmad. Kokku pandi 19 ešeloni, milles oli 1079 vagunit inimeste jaoks. Küüditajad ilmusid öösel ootamatult tuhandete inimeste kodutesse ja andsid neile vaid vähe aega valmistumaks deporteerimiseks Venemaale. Kokku küüditati Eestist üle 20 700 inimese, kellest osa ei jõudnudki asumispaikadesse Omskis, Novosibirskis, Irkutskis ja Krasnojarski krais. Teiste hulgas deporteeriti vanainimesi, rasedaid naisi, rinnalapsi ja invaliide.

Märtsiküüditamisega murti täielikult talupoegade vastupanu kollektiviseerimisele. Selle järellaines ja sellega kaasnenud hirmuõhkkonnas algas taluperede massiline kolhoosidesse astumine. Küüditamisjärgse kuu vältel kollektiviseeriti üle poole Eesti taludest. Alates aprilli algusest moodustati iga päev umbes sada uut kolhoosi ja 1950. aasta alguseks oli juba 80% Eesti taludest kollektiviseeritud, aasta pärast oli see näitaja 92%. Sarnase tempoga toimus kollektiviseerimine ka Lätis ja Leedus, mis olid samuti küüditamise all rängasti kannatanud, ja 1952. aastaks oli kolhooside loomine Baltikumis põhimõtteliselt lõpule viidud. Tavliselt loodi peaaegu igas külas omaette väikekolhoos, kus tajuti veel oma küla inimeste toetust ja abi. Siiski algas kollektiviseerimisega Eestis koheselt põllumajanduse allakäik.

Pildid:

http://www.hot.ee/laging/vagun.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool