Stalini surm

kaardile

märts 1953

1953. aasta 3. märtsil suri Moskvas Nõukogude Liidu partei- ja riigijuht Jossif Stalin, kes oli viimase 25 aasta jooksul sisuliselt ainuisikuliselt valitsenud diktaatorilikult maailma suurima kommunistliku riigi üle. Mitu päeva oli Stalinni põrm Moskva kesklinnas asuva Ametiühingute Kesknõukogu hoone sammassaalis. Juhikultuse massipsühholoogiast haaratud sajad tuhanded inimesed võtsid ette teekonna, et tema surnukeha näha. Sajad inimesed tallati ka rüselustes Stalini põrmu ümber surnuks. 9. märtsil toimus Punasel väljakul Stalini matusetseremoonia. Nõukogude Liidu juhi palsemeeritud surnukeha paiutati Lenini oma kõrvale mausoleumi, mida hakati nimetama Lenini-Stalini mausoleumiks.

Stalin polnud tulnud võimule nagu Hitler, tema suurim konkurendist diktaator 20. sajandi maailmas – vaba võitluse teel demokraatlikus ühiskonnas, enda vastaseid lihtsalt üle mängides – ega polnud Stalin ka võimu haaranud nagu tema eelkäija Lenin, kes rajas Venemaal sotsialistliku korra salajaste taktikaliste intriigide ja relvastud riigipöörde abil. Stalin oli saanud Nõukogude Liidu juhiks läbi kulissidetaguste kabinetiintriigide, kus ta mängis üle enda konkurendid. Diktaatorilikku võimu kehtestas ta massiliste repressioonide läbi, mis nõudsid hinnanguliselt 20 miljonit inimelu. Lisaks kannab ta vastutust nende inimeste eest, kes hukkusid Teises maailmasõjas, mille vallapäästmisel oli Stalinil oma osa.

Stalini nimega seostub aga ka Nõukogude Liidu moderniseerimine riigi industrialiseerimise kaudu, mis lõi aluse tohutule tööstuspotentsiaanile. Ta astus eemale ka kosmopoliitsest kommunismi ülesehitamise ideest ning hakkas enam rõhutama slavofiilset vene rahvuslust ja kommunismi rajamise võimalikkust vaid ühes riigis. Kui Stalini surma järel mõisteti tema isikukultus hukka, tema tegevust hakati ümber hindama, miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist Nõukogude Liidu sümbolina. Püsima jäi aga tema poolt üles ehitatud Nõukogude Liit, mis kujutas endast industrialiseeritud maailmavõimu, mis oli Teise maailmasõja tulemusena endale suutnud allutada terve Ida-Euroopa ja omas laastava hävitusvõimega tuumarelvi.

Stalini surma võttis eesti rahva enamik vastu varjatud rõõmuga. Juba senise propaganda märgatav pehmenemine 1953. aasta jooksul oli eestlastele suureks kergenduseks. Samal ajal oli sõja lõpust möödas vaid kaheksa aastat ja paljud ootsid ikka veel Nõukogude Liidu vägede lahkumist annekteeritud Eestist, mille saavutamiseks loodeti ka Lääne abile. Juba 1953. aastal kaotati haldusreformiga rajatud tehislikud oblastid, pehmendati vastupanuliikumise vastast võitlust ja hakati jõulisemalt edutama kohalikku kaadrit juhtivatele kohtadele. Teatud vabadused ilmnesid ka kunsti- ja kultuurielus. Siiski jäi ideoloogilise surve leevenemisele ja poliitiliste repressioonide taandumisele vaatamata Eesti veel ligi kuuekümneks aastaks Nõukogude Liidu osaks, milleks Stalin selle muutnud oli.

Pildid:

http://0.tqn.com/d/history1900s/1/0/y/H/1/stalindead.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool