Toimub siiani suurejoonelisim linnaõiguste andmine Eestis.

Sulge

1938. aastal otsustas president Konstantin Päts lihtsustada Eesti haldusjaotust ja kaotada alevid, nimetades need linnadeks. Otsus sobitus hästi ka riigi 20. juubeli tähistamisega. Ühtekokku muudeti sel aastal linnaks 14 asulat. Linnaks tahtjaid oli lisaks alevitele ka mõned suuremad alevikud, näiteks Abja-Paluoja, kuid toona neile siiski vastu ei tuldud. Peaaegu oleks linnaks saanud küll Võõpsu alev Võrumaal, kuid paraku hävitas 1937. aasta tulekahju sellest enamiku ning asula degradeeriti alevikuks; selles staatuses on VõõpsuElva tekkis suvituspaigana pärast Tartu-Riia raudtee rajamist 19. sajandi lõpukümnenditel. 1923. aastal sai see aleviks ning 1. mail 1938 linnaks. tänini.

Linnadeks said aga: Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Sindi ja Suure-Jaani.

Antslas oli keskajal olnud vasallilinnus, hiljem oli kohalikuks keskuseks kujunenud aga Hauka alevik, mis 1920. aastal nimetati ümber Antsla aleviks. Asula kasvas peamiselt tänu raudteele.

Elva tekkis suvituspaigana pärast Tartu-Riia raudtee rajamist 19. sajandi lõpukümnenditel. 1923. aastal sai see aleviks ning 1. mail 1938 linnaks.

Jõgeva asula tekkis samuti tänu raudteele, sai aleviks 1919. aastal ning linnaõigused pälvis 1. mail 1938.

Jõhvi asula oli olemas ilmselt juba muinasajal, hiljem oli ta kihelkonnakeskuseks. Asula hakkas kasvama siiski alles 18. sajandil seoses postitee rajamisega läbi asula. Sajand hiljem lisandus ka raudtee. 1917. aastal sai Jõhvist alev ja 21 aastat hiljem linn. Jõhvi oli esimene praeguse Ida-Virumaa tööstusasula, mis sai linnaõigused ja ainus, mis pälvis need veel enne Teist maailmasõda.

Kallaste on vene vanausuliste olulisim asula Peipsi ääres, mis 1921. aastal sai aleviks.

Keila oli olemas juba muinasajal ja keskajal oli seal kaubaalev, kuid Liivi sõjas ja ka järgnevates relvakonfliktides sai see rängalt kannatada ning hakkas kasvama alles siis, kui sinna tekkis raudteeühendus. 1925. aastal sai asulast alev ja 1. mail 1938 linn.

Kilingi-Nõmme asula tekkis kõrtsi ümber, ka sinna rajati 19. sajandil raudtee. 1919. aastal sai ta aleviks ning 19. aprillil 1938 linnaks.

Kunda tekkis tänu 1870. aastal rajatud tsemendivabrikule. 1920. aastal sai töölisasulast alev ning 1. mail 1938 linn.

Ka Kärdla sai sama aasta 1. mail linnaks seetõttu, et seal asus vabrik, mis tsemendi asemel tootis küll kaleviriiet.

Mustla oli Kagu-Viljandimaa üheks oluliemaks keskuseks kujunenud 20. sajandi alguseks ning sellele otsustati 1938. aastal linnaõigused anda. Nõukogude ajal otsustati asulalt aga linnaõigused ära võtta, 1979. aastal degradeeriti see alevikuks.

Mustvee oli 19. sajandil suurim Peipsi-äärne kaluriküla. 1921. aastal anti sellele alevi õigused.

Mõisaküla tekkis puhtakujuliselt tänu raudteele 19. sajandi lõpus. 1930. aastateks elas seal üle 2000 inimese ehk rohkem kui 2 korda enam kui 2000. aastatel, mil raudteeliiklus seal katkes. 1938. aasta järel asuti linnale ka uut nime otsima, sest arvati, et linna nimes ei saa sisalduda sõna „küla", kuid 1940. aastaks ei jõutud sellega valmis ja Nõukogude ajal otsustati nime muutmisest loobuda.

Sindi asula tekkis tekstiilivabriku ümber 19. sajandil. 1921. aastal sai asula aleviks. Ka Sindi nime taheti 1938. aasta järel muuta, kuna see tulenes baltisakslasest Pärnu linnanõuniku Carl Zindti nimest. Kuid ka Sindis ei jõutud Nõukogude okupatsiooni kehtestamise ajaks sellega valmis.

Suure-Jaani oli kihelkonnakeskus Põhja-Viljandimaal, mis 20. sajandi alguseks kasvas aleviks.