Vilmsist saab revolutsioonide ajal "eesti rahva advokaat"

Sulge

Pärast tsaarivalitsuse kokkuvarisemist 1917. aasta märtsis otsustas Vilms end ainult poliitikale pühendada. Sama kuu lõpul esitas ta koos Heinrich Koppeli, Otto Strandmani ja Jaan Raamotiga Eesti autonoomia kavandi, mille Vene Ajutine Valitsus ka heaks kiitis ning 30. märtsil ka ellu rakendas.

Aprillis 1917 asutas Vilms Eesti Radikaal-Sotsialistliku Erakonna (alates septembrist 1917 kandis see nime Eesti Tööerakond) ning sai Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) aseesimeheks 1917.

Vilms toetas ka Eesti rahvusväeosade moodustamist ning Eestisse koondamist, selle edendamisel sai ta muuhulgas ära kasutada isiklikku tutvust Aleksandr Kerenskiga. Vilms käis sama aasta suvel ka Venemaal sotsiaaldemokraatide kongressil, kus veendus aga, et demokraatia Venemaal on sisuliselt võimatu, juba terendas enamlaste võimuhaaramise oht.

15. novembril 1917 kuulutas Eesti Maapäev pärast enamlaste võimuhaaramist end protestiks kõrgeimaks võimuks Eestis. Seejärel aeti see enamlaste poolt vägivaldselt laiali, kusjuures mitmed saadikud said vigastada, muuhulgas ka Vilms, kes sai peast haavata. Kõige hullemast olevat teda päästnud Eesti enamlaste juhi Viktor Kingissepa vaheleastumine. Seejärel asus Tööerakond Vilmsi eestvõttel detsembri keskel esimesena eesti erakondadest iseseisvuse kiiret väljakuulutamist toetama.

 

Allikas: Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997, lk-d 130-131.