Nõukogude Liidu ultimaatum Eestile

Sulge

Kannustatuna Saksamaa suurest edust Lääne-Euroopas 1940. aasta kevadsuvel, pidi Nõukogude Liit Baltimaade okupeerimise ja annekteerimisega kiirustama.

 Need alad pidid Moskva plaanide kohaselt muutuma paratamatult millalgi Saksamaa vastu puhkevas sõjas platsdarmiks, mis hoiaks vaenutegevuse Venemaa sisealadest eemal ning kust saaks kergelt anda merelt, õhust ja maalt Saksamaale sõjalisi lööke.

1940. aasta juuni alguses viidi Punaarmee väekoondised baasides, Baltikumi piiril ning Läänemerel lahinguvalmidusse. Valmis suurejooneline plaan kolme Balti riigi jõuga okupeerimiseks. 15.-16. juuniks oli kõrgendatud valmisolekus kolm armeed, kuhu kuulus ligi 500 000 punaväelast, 8000 suurtükki ja miinipildujat, üle 3000 tanki ja 500 soomusmasina. Neid turvasid õhust 2601 lennukit.

14. juunil 1940 kapituleerus Saksa vägedele Pariis, sama päeva õhtul esitas Nõukogude Liit ultimaatiivse noodi Leedule. Vastupidi baaside loomise järjekorralele alustas Nõukogude juhtkond Balti riikide annekteerimist Saksamaale kõige lähema riigi Leeduga. 16. juunil kell 14.30 Moskva aja järgi andis Nõukogude välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Eesti saadikule August Reile (pildil) üle ultimaatumi koos ähvardustega, et kui sellele enne kella 24 ei alluta, järgneb Eestile äge sõjaline löök.

Samasugused nõudmised esitati pärast August Rei lahkumist ka Läti saadikule Fricis Kočinsile. Ultimaatum oli kõigile kolmele Balti riigile ühesugune: nõuti Punaarmee vabalt sisselaskmist ning Moskvale meelepäraste valitsuste moodustamist. Niisugused ähvardused ei arvestanud mingilgi määral Baltimaade poliitilise iseseisvusega.

Eesti valitsuse koosolekul kaaluti ultimaatumile vastamiseks erinevaid võimalusi, kuid sõjalisest vastulöögist siiski loobuti. Ilma igasuguste liitlasteta ning lootuseta abile poleks Eesti sõjavägi kuigi kaua vastu pidanud, kogu riigi ja rahva kaotused seevastu oleksid olnud äärmiselt rängad. Samuti oleks sõjaline rünnak tähendanud Tartu rahulepingu tühistumist, millele aga loodeti veel edaspidigi tugineda. Seetõttu otsustati üksmeelselt ultimaatumile alluda.

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005  

Seppo Zetterberg "Eesti Ajalugu"                                       

Pilt: http://www.president.ee/img/pilt.php?gid=79885