Paju lahingu algus

Sulge

Polkovnik Kalmu käsk edasitungiks Valgale lähtus 30. jaanuari olukorrast, kui Paju mõis (pildil) ning Tõlliste hobupostijaam olid veel Tartu partisanide käes. 30. jaanuari õhtul alustasid enamlased koos lisajõududega aga uut edasitungi ning vallutasid mõisa keskööks tagasi. Selle tõttu tuli nüüd enne Valgani jõudmist taaskord hõivata Palju mõisa kaitsepositsioonid.

Tegemist polnud üldsegi kerge ülesandega, sest mõis asub lamedal kõrgendikul, mida ümbritsevad lagedad väljad. Niisuguses maastikus pealetungiga edu saavutamine on küllalt keeruline, eriti kui vaenlane ägedalt vastu paneb.

Kalm paraku muutunud olukorraga ei arvestanud ning jättis lahingukäsu muutmata. Seetõttu võib just teda lugeda peamiselt vastutavaks Paju lahingu verise toimumise eest (sellel seisukohal on nii Urmas Salo kui ka Olev Teder).

Eesti poolel oli lahinguks rivis kokku 683 meest, 21 kuulipildujat ja kuus suurtükki (Urmas Salo andmetel 900 meest: 600 soomlast ja 300 kuperjanovlast), vastase kahel läti kütipolgul koos vene polgu osadega kokku aga vähemalt 1200 meest ning 32 kuulipildujat (Salo andmetel 800-1000 meest). Punaväelasi toetasid veel neli suurtükki ja soomusrong, mis sai mõisa kõrvalolevalt raudteelt enamlasi oma tulega hästi katta. Eestlaste soomusrong lahingus osaleda ei saanud, sest Pajust umbes 3-4 kilomeetrit põhja pool oli purustatud Tõlliste raudteesild (pildil).

Olev Tederi hinnangul oli Eesti poole võimalused Valga vallutamiseks olid ülisoodsad, polkovnik Kalmi käsutada oli 2421 meest, sealhulgas soomlaste I ja II pataljonis kokku 1445 meest ja neile lisaks kapten Partsi andmeil 600 soomusronglast ja 376 partisani. Aktiivsesse võitlusse suunas Kalm aga vaid 28% koosseisust. Ülejäänud tegelenud punaste vara tagaajamisega (soomlaste II pataljon) või Sangaste vaksalis rongis passimisega (soomusrongide dessandid).

Vahetult enne lahingu algust olla Kuperjanovi otsene ülemus kapten Irv manitsenud leitnanti pealetungiga ootama, kuniks saab parandatud Tõlliste sild (pildil) ning saabub tugi soomusrongidelt. Kuperjanov otsustas siiski rünnakuga alustada, lootes mõisa ilma soomusrongide toeta vallutada.
Olev Teder leiab, et kapten Irv ei saanud mitte kuidagi manitseda leitnant Kuperjanovit pealetungiga ootama, mis olevat Partsi raamatus „Kas võit või surm?" esitatud vale, sest korraldusi ei jaganud mitte Irv, vaid üldjuht polkovnik Kalm. Igal juhul ei oleks kapten Irve manitsusel saanud olla asjade käigule tegelikku mõju, sest polkovnik Kalm, leitnant Kuperjanov ja teised väejuhid olid otsustanud igal juhul 30. jaanuari õhtul vastu võetud käsu järgi lahingusse asuda. Teder on kindel, et Kuperjanov polnud kunagi ka seisukohal, nagu suudaks ta mõisa üksinda vallutada, vaid see on labaselt lapsik arusaam tegelikest sündmustest Pajus. Kuperjanovi vägedele lisaks olid Paju mõisa ründamiseks koondatud Soome vabatahtlike väeosad, seega ei saa mingil juhul rääkida sellest, nagu oleks Kuperjanov mõisat üksinda rünnanud.

Paraku andis Kalm käsu alustada Paju lahingut väga hilja: kell 10.45. Reaalselt sai alustada rünnakut aga alles 12.40. Kuperjanov olevat käsklust oodanud aga juba alates kella 5 hommikul. Varahommikul rünnates oleks lahingu tulemus ilmselt eesti-soome poolele tunduvalt soodsam olnud, siis poleks punased jõudnud mõisa kaitsele lisajõude tuua. Kalm aga viivitas ning ootas kinnitust Valga-taguste raudteede purustamisest, mis takistanuks punastel Valgast sõjasaaki ära vedamast.

Lähemalt vt Tederi seisukohti: http://www.kuperjanov.ee/Kangelasteod.html

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005.

Urmas Salo. Paju lahing - müüt ja tegelikkus. Ajalooline ajakiri 3/2000, lk-d 69-96.

Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004, lk 39-50.

Allikad (pildid): http://www.kuperjanov.ee/images/811.jpg                   

http://www.mois.ee/pic_valga/paju.gif