Soomlaste edasitung ja Paju mõisa vallutamine

Sulge

Pärast Tartu partisanide tagasilöömist alustasid uue pealetungiga soome vabatahtlike üksused Põhja Poegade I pataljonist. Esialgsed uljad kallaletungid küll ebaõnnestusid, kuid lisavägede juurdetoomise järel õnnestus soomlastel mööda lagedat välja edasi tungides mõisani jõuda. Alles õhtu eel algas koos Kuperjanovi partisanidega üldpealetung eesmärgiga puhastada mõis vaenlastest.

Järgnes käsivõitlus, kus enamlased panid Rahvaväe üksustele veel visalt vastu. Soomlasi kattis alguses küllaltki korralik suurtükituli, kuid see katkes nende liialt kiire edasitungi tõttu kõige otsustavamal hetkel, pikendades nii lahingu kestust ja suurendades langenute hulka.

Punaväelaste kaotused Paju lahingus olid Urmas Salo andmetel vähemalt 30 meest langenutena, haavatuid võis olla aga mitu korda rohkem; tõenäoliselt olid aga punaste kaotused tunduvalt väiksemad kui varem on arvatud ega ületanud 200 meest. Arvestatavad kaotused olid aga ka eestlastel ning soomlastel. Salo andmetel langes lahingus 15 kuperjanovlast ja 19 soomlast. Haavata või põrutada sai 55 kuperjanovlast ja 49 soomlastest. Viimastest suri haavadesse 3 kuperjanovlast, sealhulgas ka paraku Kuperjanov ise, ja 9 soomlast. Teadmata kadunuks jäi 2 Kuperjanovi ohvitseri. Seega olid Eesti poole lahingukaotused kokku: 138 meest, sealhulgas 13 ohvitseri. Arvestades, et neid osales lahingus umbes 900, langes neist rivist välja umbes 15,6%.

Tegemist oli kõige ohvriterohkema lahinguga terves Vabadussõjas. Selle peamiseks põhjuseks oli jalaväe edasitung vastase ägeda tule all lagedal väljal, samal ajal kui eestlaste endi suurtükituli jäi nõrgaks.
Mitmete hilisemate hinnangute kohaselt alustati liiga vara, ära ootamata Tõlliste silla parandamist ning soomusrongi, mis oleks suutnud pealetungivat jalaväge edukalt oma tulega katta. Samas oleks sildade parandamise ootamine võimaldanud Punaarmeel end Valgas paremini kindlustada ja nii sõjaväe kõrgem juhatus kui ka kohalikud juhid soovisid linna võimalikult kiirelt vallutada.

Ka Olev Teder leiab, et lahingut alustati liiga hilja ning selle suure ohvrite arvu tingis polkovnik Kalmu saagiahnus, kes huvitus vaid Valga-taguste sildade purustamisest ega hoolinud Paju mõisa all hukkunud ohvrite arvust, mistõttu tema käitumine olnud koguni kuritegelik.

Puudustest hoolimata Paju lahing võideti, mis avas seeläbi tee Valga vabastamiseks. Pärast viimaste soodsate kaitsepositsioonide kaotamist oli Punaarmee sunnitud linna maha jätma ning 1. veebruari hommikul 1919 sisenesid võidukad partisanid koos soomlastega Valka. Sõjasaak Paju mõisa all oli rohke, muuhulgas võeti vaenlaselt 12 kuulipildujat.

Paju lahingu mälestusmärk toimumiskohas.

Tederi seisukohti vt lähemalt: http://www.kuperjanov.ee/Kangelasteod.html

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Urmas Salo. Paju lahing - müüt ja tegelikkus. Ajalooline ajakiri 3/2000, lk-d 69-96.
Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004, lk 39-50.

Allikas (pilt): http://www.hot.ee/vabadussoda/paju.jpg  http://f.postimees.ee/f/2009/01/30/125863t40h8e77.jpg