Eestlased Võnnu linnuse all

Sulge

1210. aasta hilissuvel, kaks aastat pärast konflikti algust sakslastega tuli ristisõdijate alistatud maadele esimene suurem eestlaste malev, kuhu kuulusid arvatavasti mehed Sakalast ja Ugandist.

Üheskoos mindi Mõõgavendade ordu tähtsa tugipunkti Võnnu vastu.

Võnnu linnus oli pärast liivlaste alistamist Riia piiskop Alberti ja ordu vahel 1207. aastal sõlmitud lepinguga läinud ordu kätte. Kohe pärast seda hakkasid mõõgavennad Võnnuse rajama oma tugipunkti, millest kujunes hiljem üks tähtsamaid ordulinnuseid tervel Vana-Liivimaal.

Kuid see ordulinnus polnud linnus, mida eestlased 1210. aastal piirama asusid. Henriku järgi elasid orduvennad ühes oma provintsiaalmeistri Bertholdiga toona veel võndlaste vanas linnuses, mis asus praeguse Võnnu lossipargi väikesel kõrgel künkal Pähklimäel (Riekstu kalns, pildil). Võndu pääses varjule ka riialaste saatkond koos Jerichow' Rudolfiga, kes oli teel Venemaale Polotski vürsti juurde, et venelasi sakslaste liitlasteks teha.

Piiramise algus oli eestlastele küllaltki edukas. Linnustest allasadavatest ammunooltest hoolimata õnnestus neil linnuse juurde kokku vedada suured puuriidad, mille abil prooviti linnust põlema süüdata. Metsast veeti koos juurtega kohale suuri puid ning ehitati neist piiramistorn. Kaitsjate olukord oli juba üpris täbar ning kindel oli see, et ilma abiväeta ähvardas Võnnut langemine. Mingil põhjusel viibis appikutse saatmine Riiga, nii et abiväed jõudsid sealt Võnnu lähedale Siguldasse alles piiramise neljandal päeval. Seal liitusid nendega ka liivlased ühes Kaupoga ning latgalid.

Allikas: Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn: Olion. 1990                               

Allikas (pildid): http://static.panoramio.com/photos/original/10532421.jpg 

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/et/8/8d/Vonnulinnus.jpg