Lahing Ümera jõel

Sulge

Eestlaste malev peitis end lahinguvalmilt Ümera jõe paremal kaldal asuvatesse metsadesse kohas, kus jõgi Koivasse suubub. Sinna jäädi vaenlast ootama. Henriku järgi olevat eestlased ristisõdijaid rünnanud täiesti ootamatult, kuid suure tõenäosusega üritab ta seeläbi kaotust õigustada. Kroonikast võib välja lugeda, et luureandmeid eestlaste põgenemise kohta peeti kohati siiski kahtlaseks ning seetõttu liikus vägi mingil määral juba lahingukorras.

Igal juhul tuleb tõdeda, et eestlaste rünnak oli vägagi hoogne. Sakslased sattusid segadusse ning tahtnud esmajoones põgeneda, kuid orduvend Arnoldi kihutuse peale jäädi siiski paigale ning asuti võitlusesse.

Lahingus osales ka kohalejõudnud riialaste abivägi. Kuid sakslaste seljataga olnud liivlased ja latgalid hakkasid kohe pärast eestlaste pealetungi põgenema, jättes niimoodi sakslased üksinda lahinguväljale. Ristisõdijad koondusid kiiluna üheks salgaks ning taandusid võideldes otse Koiva poole. Eestlased jälitasid taganejaid ning võtsid 100 meest vangi.

Osa neist tapeti kohe, osa aga toodi tagasi Ümera juurde ning piinati seal võikalt surnuks. Ristisõdijate kaotused olid küllaltki suured: langesid Kaupo poeg ja väimees, paljud mõõgavennad ja piiskopisulased, teiste hulgas Jerichow' Rudolf. Kroonik süüdistab lahingu kaotuses peaasjalikult liivlasi ning tunneb ohtralt kaasa lätlaste suurtele kaotustele.

Lahing lõppes eestlastele täieliku võiduga, kusjuures eestlased kontrollisid selle käiku algusest kuni lõpuni. Kuigi selle sõjalist tähtsust ei ole mõtet üle hinnata, oli see moraalsest seisukohast vägagi oluline. Teated võidust Ümera jõel viidi laiali üle terve Eestimaa. See näitas, et sakslased pole võitmatud, tõstis enesetunnet ja aitas kaasa eestlaste edasisele koondumisele ühiseks võitluseks sissetungijate vastu.

Allikas: Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn: Olion. 1990                              

Allikas (pilt): http://kultuur.elu.ee/487/487_Sarv.jpg