1930. aastad Eestis: Vaikiv ajastu ja välispoliitika

Sulge

Poliitiline olukord Eestis: 1930. aastate alguses olid arutelud põhiseaduse muutmise ümber muutunud väga teravaks, sest mitu järjestikust valitsust ei suutnud Eestit majanduskriisist välja tuua ja "poliitiline lehmakauplemine" muutus rahva seas üha ebapopulaarsemaks. Vanade erakondade varjust kerkiski seetõttu esile uus jõud, mis nõudis kõva käe võimu: Eesti Vabadussõjalaste Liit. 1933. aasta rahvahääletusel läks läbi vabadussõjalaste esitatud põhiseadus, millega loodi suurte volitustega riigivanema (presidendi) võim. Ennetamaks vabadussõjalaste võimuletulekut ja koondamaks võimu enese kätte, ostsustasid riigivanemakandidaadid Konstantin Päts ja Johan Laidoner teostada sõjaväelise riigipöörde.

12. märtsil 1934. a. võtsid Sõjakool ja Kaitseliit Tallinna kesklinna ja Toompea oma kontrolli alla ning piirasid ümber EVL-le kuuluvad hooned. Samaaegselt vahistati vabadussõjalisi kogul maal - koku umbes 400 inimest. Pätsi nõudmisel kehtestas valitsus üleriigilise kaitseseisukorra ning määras kindral Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks. Viimane keelustas poliitilised koosolekud ja meeleavaldused ja sulges vabadussõjalaste organisatsioonid. Sellega algas Vaikiv Ajastu Eestis. 1935. aastal lõpetati ka erakondade tegevus ning Riigikogu oli juba eelmisest aastast "vaikivas olekus". Valitsusele vastandus küll demokraatlik opositsioon, kuid see ei teinud siiski midagi otsustavat, et väljakujunenud olukorda muuta.

1938. aasta aprillis hakkas kehtima uus põhiseadus, mis oli veidi demokraatlikum kui senine valitsemis korraldus. Sellega valiti Eesti esimeseks presidendiks Konstantin Päts. Erakondade tegevust aga ei taastatud, ehkki ka opositsioonikandidaatidel oli saada võimalus valitud Riigivolikogusse. Riiginõukokku, Riigikogu ülemkotta, määras liikmed üldiselt president. Selline valitsemiskorraldus kestis kuni 1940. aastani.

Eesti Vabariigi välispoliitika: 1921. aastal võeti Eesti, Läti ja Leedu vastu Rahvasteliitu. Eesti viimaseks tunnustajaks suurriikidest oli USA 1922. a. suvel. Eesti tegi esialgu panuse suhete normaliseerimisele Nõukogude Venemaaga, kuid samaaegselt otsiti toetust Lääne suurriikidelt.

Rahvusvaheline olukord teravnes 1930. aastatel, kui Saksamaa ja Jaapan astusid välja Rahvasteliidust ja hakkasid ajama selgelt agressiivset välispoliitikat. Lääne suurriigid ei kasutanud aga otsustavaid abinõusid agressorite talitsemiseks, vaid püüdsid neid lepitada. Samas tugevnesid ka Nõukogude Liidu ambitsioonid. Seetõttu oli Eesti 1930. aastate lõpuks oli sattunud ebasoodsasse olukorda - kallaletungioht nii NSV Liidu kui ka Saksamaa poolt kasvas ja abi polnud kuskilt loota. Ükski välisriik polnud Eesti iseseisvusest sedavõrd huvitatud, et riskida selle nimel sõjaga.

Allikas: M.Laur, A. Pajur, T. Tannberg "Eesti ajalugu II" Tallinn 1995 "Avita"