Saaremaa viikingiajal

Sulge

Eelviikingiaegseid (600-800) kivikalmeid on teada vähe, aga nende paiknemine vihjab, et asustus püsis üldiselt samades paikades. Viikingiajal (800-1100) hakati rajama rohkem uusi kivikalmistuid, mis koondusid parimate põllumaadega aladele. Arusaadavalt puudus asustus sealt, kus polnud tingimusi põlluharimiseks: liivastel ja soistel, samuti madalatel rannaäärsetel aladel ja tolleaegsetel väikesaartel. Peamisteks kultuurideks, mida Saaremaal viikingiajal kasvatati, olid rukis, oder ja kaer, vähesel määral ka nisu. Kuna põllumaa tervikuna oli väga viljakas, mängis saarel suurt rolli karjakasvatus, sealjuures peeti palju hobuseid.

Suur tähtsus oli jätkuvalt loomulikult merega seotud tegevusel, peamiselt kala- ja hülgepüügil. Vähemalt osa saarlaste sissetulekust andis merekaubandus ning rauaaja lõpuosas kindlasti ka röövretked. Tähtsaimaks importkaubaks pidi olema sool, aga sisse toodi ka suur osa prestiižkaupadest, mis läksid kohaliku ülikkonna käsutusse: relvad, karusnahad, vürtsid, siid, kangad ja vein. Kuna Saaremaa ehted erinevad sel perioodil ümbritsevate alade omadest, võib oletada, et neid valmistati kohapeal ja on võimalik, et osa inimestest tegelesidki vaid käsitööndusega. Juba eelviikingiajal maeti valdav osa surnutest pärast põletusmatust, mis hilisematel sajanditel ainuvalitsevaks sai.

On tõenäoline, et hiljemalt viikingiajaks olid kujunenud välja piirkonnad, mis vastasid üldjoontes hilisematele kihelkondadele: Muhu, Pöide, Valjala, Karja, Kaarma, Kärla ja Kihelkonna. Keskusena käsitletav linnus oli neist olemas vaid Pöidel ja võib-olla ka Kaarmal (Valjala maalinn rajati alles hiljem). Kaarma maalinn püstitati viikingiaja jooksul. Juba eelviikingiajal ilmusid Saaremaale aga suuremad sadamakohad, kuhu olid rajatud paadisillad ja kaid ning mis kuulusid kohaliku eliidi otsese kontrolli alla. Nende tegevust reguleerisid ilmselt mingisugused tavad ja seadused. Selliseid sadamaid on selgesti teada Tornimäel, kus toimus hooajaline kaubitsemine, täiendati laevade varustust ja tehti parandus- ning muid töid, mille jaoks olid püstitatud ka hooned.

Eelviikingiaja jooksul muutus üha tähtsamaks sõjamehestaatus. 9.-10. sajandil oli Saaremaal tegu nn pealikuvalitsustega, mille puhul võim, kuigi veel ebakindel, koondus üksikute pealike ja mitte klannide kätte. Toimus võimu konsolideerumine, mis võimaldas teatud staatuse saavutanud inimestel endale linnust püstitada - need olid sõjalised kindlustused nii sise- kui välisvaenlaste vastu, aga neil võis olla ka poliitilise keskuse funktsioon. Muidugi võis ohu korral neis varju leida osa elanikkonnast, aga isegi suurimad maalinnad poleks suutnud mahutada kõiki ümberkaudseid elanikke. Keskse asukohaga linnustes võis olla oma püsiv elanikkond, mis koosnes pealiku kaaskondlastest, sõjasulastest, käsitöölistest ja vajalikust tööjõust.

Viikingiaja teisel poolel konsolideerus võim ja hierarhiseerus ühiskond veelgi. Võim ei baseerunud sealjuures ainult maaomandil, vaid suurel määral ka majanduslikul ja sotsiaalsel prestiižil, mida koguti pealike poolt organiseeritud rüüsteretkedel. Üheks võimu aluseks oli siiski maaomand, mida Saaremaal ei jagunud viikingiajal sugugi kõigile ja põllumajanduses pidi olema tegev suur hulk inimesi, kellel maad polnud. Siiski moodustasid ühiskonna tuumiku arvatavasti vabad talupojad, kuigi olemas olid ka orjad. Maksud olid ühiskonnas mõneti kollektiivsed: näiteks pidi mingi piirkond välja panema sõjalaeva ja teatud hulga sõdalasi või osalema linnuste ehitus- või korrastustöödes.

Mingit keskset võimu Saaremaal, nagu ka teistel Läänemere saartel, viikingiajal välja ei kujunenud. Selleks olid need liialt väikese pindala ja rahvaarvuga. Saaremaad (Eysysla) on mainitud ka Skandinaavia saagades. Njálli saagas jutustatakse kusagil saare põhjarannikul 972. aastal toimunud lahingust, mille skandinaavlased olevat võitnud. Hilisema Norra kuninga Olaf Püha poolt 11. sajandi alguses Saaremaale korraldatud sõjaretk olevat samuti olnud edukas. Saarlastest viikingid korraldasid aga ka ise retki skandinaavlaste maadele ning ka muudele Läänemere aladele.

 

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007

Foto: http://www.kylauudis.ee/2011/08/15/tana-tasub-soovida-et-meil-leivast-puudust-ei-tuleks/rukis/