Ajalugu on elu õpetaja

Foorumid » Ajalookäsitlus

Jaanus

24.07.2011 15:15:42

Täna ilmus EPL-is kaks päeva varem tehtud intervjuu ajaloo teemadel. Intervjuu leitav aadressil: http://www.epl.ee/artikkel/601134 . Artikkel täismahus alljärgnev, arvamused, vastulaused jne. teretulnud:

 

Kui oluline on ajalugu meeles pidada, mis see meile annab?

Ajaloo meeles pidamine on äärmiselt oluline. Histrodamuse tegijad on alati olnud veendumusel, et “Historia est magistra vitae - ajalugu on elu õpetaja”. Teadmised minevikust aitavad meil mõista olevikku, tunnetada toimunu taga olevaid seoseid ja aru saada sellest, mis juhtuma hakkab.

Teatud mõttes võib ajalootundmist võrrelda võitluskunstidega. Need, kes on asjaga natuke kokku puutunud, arvavad, et nad on juba väga targad ja muutuvad tihti kraaklejateks. Need, kes sellega aga süvenenumalt tegelevad, saavad aru, et nende teadmised on absoluutse tõe kuulutamiseks liiga piiratud, ning pigem üritatakse aru saada ka allhoovustest ja põhjustest. Samamoodi on ajalooga – mulle tundub, et liigagi tihti kuulutavad väga kõva häälega oma absoluutset tõde need, kes tegelikult ei oma arusaama toimunu taga olevatest protsessidest. Vaja oleks aga näha suuremat pilti ja pikemas perspektiivis, kui seda on mõnikümmend aastat, et mõista ja olnust õppida.

Ajaloost õppimisega kipub aga paraku olema nii, nagu ütlusega, et “tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest”. Enamus inimesi teeb ikkagi kõik vead ise ära, sest arvab, et teiste tehtu temale ei laiene – küll peetakse ennast paremaks, aegu teisteks, varasemaid tegijaid lausrumalateks või usutakse lihtsalt, et “minuga nii ei juhtu”. Samamoodi kiputakse suhtuma nii firmade, kui ka riikide juhtimisse. Enamus läänemaailma inimesi elab õndsas „ajaloo lõpus“, arvates, et kõik mis oli, pididgi nii minema aja kõik mis on, jääbki selliseks või läheb vaid natuke paremaks/halvemaks. Suuri ja suhteliselt järske olude võimalikke muutumisi ei suudeta endale kuidagi mõistusepäraseks mõelda. Aga suured muudatused tulevad varem või hiljem alati. Küsimuseks ongi see, et kas suudame olla piisavalt mõistlikud, et varasematest ajaloolistest kogemustest õppinuna toimuksid need muudatused pigem hiljem või laseme ajaloo hoovustel ennast pillutada nii nagu juhtub.

Kui vaadata kasvõi meie lähireginooniga seotud erinevaid konflikte, siis näeme, et väga suur osa nendest taandub erinevale ajalootunnetusele. Omal ajal Nõukogude Eestis olime väga uhked, et ei lasknud nö. ametlikul ajalool ennast mõjutada ja jõulukuuse ümber kogunedes räägiti asjadest nagu nad tegelikult olid. Täna me näeme, et täpselt vastupidine on juhtunud meie venekeelsete kaasmaalastega. Ametlikku Eestimaa ajalugu põlastatakse ja näärikuuse ümber räägitakse asjadest „nagu nad tegelikult olid“. Ja see on väga kurb kahel põhjusel:

a)      Üksteist ignoreerides ja oma absoluutset tõde peale surudes eemaldutakse teineteisest veelgi. Samas oleks vaja vaid suhteliselt vähe, et kõik need pinged lühikese aja jooksul kaoksid – tõeliselt avatud ja laiapõhjaline arutelu segaste aegade osas (laiema üldsuse kaasamisega) kaotaks ära mitmed ajaloo valged laigud ja tekitaks taas usalduse;
b)      Suurt pilti vaadates peaksime aru saama, et juba lähema 100 aasta perspektiivis on meil olulisemalt suuremaid muresid, kui idanaabriga kembelda. Siis, kui kehtima hakkab printsiip „minu vaenlase vaenlane on minu sõber“, võime ennast vägagi hea meelega ühest paadist ja sama asja eest võitlemas leida.  


Kas mälestusüritusi saab võrdsustada leinaga? Palun põhjendage.

Ühest vastust sellele ei ole. Lein, kui selline, omab psühholoogiliselt nii mitut eri palet, et tõenäoliselt saaks puhtteoreetiliselt mälestamise sinna alla paigutada küll. Samas ei tohiks vähemalt minu arvates mälestusüritusi pisarakiskumise peale üles ehitada. Iga rahvas ja riik peab kahtlemata meeles pidama oma olulisi sündmusi, kuid sellise meelespidamise mõte ei tohi olla destruktiivne, vaid peab olema suunatud ikka õppimisele – niimoodi näitame muule maailmale, et oleme võimelised ajaloost õppima, niimoodi hoiame ise oma maailmapilti tasakaalus ja niimoodi anname oma lastele edasi meie olulised teadmised ning õpetame neile olulisi väärtusi.

Kui pikk on rahva mälu? Kui meie noorem põlvkond räägib, et liiga palju on küüditamise jutte, siis millise ajaloosündmuse meenutamise vastu teoorias tõrkusid meie vanavanemad? Kui pikk on see aeg, mil ka kõige kohutavam sõda enam õudne ei tundu?


Asi pole rahva mälu pikkuses vaid selles, kuidas varasemaid kogemusi edasi antakse. Reaalsus on see, et noorema põlvkonna (nii eestlastest kui mitte-eestlastest kodanikud) seas väheneb ajalooalane objektiivne teadlikkus. Nendeni jõudmiseks tuleks oluliselt muuta rõhuasetusi ja esitusmeetodeid, luua neile tänapäevased võimalused ajaloo kogumises osalemiseks ning oma kogutu sidumiseks üldise ajaloopildiga, mille läbi muutub ajalugu lähedasemaks ja arusaadavamaks. Objektiivne ajalootunnetus võimaldab näha kaugemale mistahes hetkepropagandast. Ja propagandat on praegu tõepolest kohati liiga palju.

Rõhutaksin siinkohal veelkord – tähtis ei ole mitte sellele keskenduda, kui kole sõda oli või kui palju inimesi minema saadeti. Tähtis on see, mida me toimunust õppinud oleme.  

Kui me räägime rahva mälust, siis kuidas eestlastega on? Kas rohkem on meeles halba või head?


Rahvusega on paljuski nagu üksiku indiviidiga – kui igaüks lugejatest meenutab endaga juhtunut näit. 5 aastat tagasi, siis mis kõigepealt meenub? Kas see, et oli päris mõnus aasta, sai sõpradega lõõgastatud ja töö ei murdnud kah konti. Või meenub hoopis see, et „kukkusin rattaga ja olin nädal aega kipsis“? Ma olen üsna veenudnud, et suurem osa inimesi mäletab just neid „teravaid elamusi“. Ja eks see ole ka rahvaga nii, et mäletatakse ennekõike seda, mis kuidagi erilisemalt silma paistab. Heaga on siinjuures see lugu, et sellega eriliselt silma paista, on suht raske, sestap ikka need negatiivsemad asjad tohkem esile tule.

Mis ei tähenda, et head ei peaks meenutama. Meie maa ja rahva ajalugu on täis positiivseid hetki ja lugusid. Tuleb need vaid üles otsida, nähtavaks teha, neisse uhkuse ja valehäbita suhtuda.

On selline ütlus, et ajalugu kordab ennast. Kas see vastab tõele ja miks see nii on?


Ajalugu ei korda ennast kunagi üks-ühele. Küll aga ei muutu ajaloo kulg tervikuna kunagi liiga erinevaks, sest mõjurid ja mehhanismid jäävad suurtes piirides alati samadeks. See aga tähendabki, et mustrid korduvad ja suured protsessid kipuvad alati sarnaselt lõppema. 

**

MTÜ Eesti Elava Ajaloo Keskus haldab ajalooportaali http://www.histrodamus.ee/

Küsis Margit Adorf

 Seotud

  • 1