Jaan Tõnissoni sulesõda Ado Grenzsteini, Konstantin Pätsi ja Peeter Speegiga

kaardile

1898

Tõnissoni rahvuslik-liberaalne ideoloogia keskendus pigem aatelisele, mitte aga materiaalsele küljele, sest tema kultuurrahvusliku maailmavaate järgi oli eestlastele rahvusena olulisimaks ühtne kultuur ja aated, mitte aga materiaalsed väärtused või konkreetsed poliitilised õigused, mis olid küll tähtsad, aga mitte esmatähtsad. Majanduslikke vahesid eestlaste hulgas pidas Tõnisson vähetähtsateks, ilmselt seetõttu, et ta pärines jõukast taluperekonnast ningtema nägemuses pididki eestlased saama edukateks haritud rahvusaateid kandvateks põllumeesteks.

Tõnissoni nägemusele oponeerisid aga lisaks riiklikku venestuspoliitikat toetavatele tegelastele ning Balti erikorda säilitada püüdvatele baltisakslastele ka mitmed eestlaste huvigrupid. Kõige silmapaistvamaks Tõnissoniga väitlejaks oli esialgu Ado Grenzsteini toimetatud ajaleht „Olevik", mis manitses eestlasi kohanema venestuspoliitkaga ning pidas eestlaste rahvuskultuuri arendamist mõttetuks ja isegi kahjulikuks. Tõnisson ei saanud selliste seisukohtadega mõistagi kuidagi nõustuda ning kritiseeris teravalt Grenzsteini vaateid. Hoolimata sellest, et viimane püüdis salakaebuste kirjutamisega riigivõimu esindajatele oma positsiooni kindlustada, jäi ta peagi Tõnissonile selgelt alla. 1901. aastal lahkus ta Eestist murtud mehena ning vaen Tõnissoniga saatis teda kuni elu lõpuni: Grenzstein nimetas teda oma Prantsusmaal ilmunud antisemiitlikes kirjutistes Eesti esijuudiks.

Ado Grenzstein

20. sajandi alguses tekkis aga Tõnissonile ja „Postimehele" tõsiseltvõetav konkurent ka rahvuslikult platvormilt, kui Tallinnas hakkas ilmuma Konstantin Pätsi poolt toimetatud „Teataja". See rõhutas just eestlaste materiaalset kitsikust võrreldes baltisakslastega ning nõudis ettevaatlikul toonil ka eestlaste poliitiliste õiguste kasvatamist. Üldiselt olid „Postimehe" ja „Teataja" vaated eestlaste eluolu edendamisele küll sarnased, kuid rõhuasetuste erinevus tekitas nende vahel kohati suhteliselt teravat vastasseisu. Tõnissoni iseloom oli erinevalt pehmeloomulisest Pätsist ka väga ägedaloomuline, ta ei kannatanud endale „Postimehe" ringkonnas mingisugust vastuvaidlemist. Iroonilisel kombel sai aga just Pätsist hiljem autoritaarne riigijuht, samas kui Tõnisson jäi kindlaks demokraatlikele väärtustele.

Lisaks „Teatajale" kritiseeris Tõnissoni rahvuspoliitikat ka Tartus Peeter Speegi poolt toimetatuna ilmunud sotsiaaldemokraatlik ajaleht „Uudised", mis veelgi teravamalt tõstis esile majanduslikku probleeme. 1904. aastal puhkes „Postimehe" ja „Uudiste" vahel nõndanimetatud „seelikute sõda", kuna sotsialistlikult meelestatud Tartu naisgümnasistid käisid Tõnissoni arvates liialt vabameelselt läbi kohalike sotsiaaldemokraatidega ja kandsid lisaks ka äsja moodi tulnud lühikesi seelikuid. Seetõttu süüdistas ta neid koguni kõlvatus eluviisis. Seepeale nimetasid kohalikud sotsialistid „Postimehe" ringkonda vanameelseks ja silmakirjalikuks seltskonnaks.

 

Allikas (foto): http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/fd/Ado_Grenzstein.jpg


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kool
  • lasteaed
  • mõis
  • näitus
  • NB
  • nool
  • politsei
  • raamatukogu
  • tulease
  • ülikool
  • vaade