Setumaa keskaeg

kaardile

1400

Setumaa ei jäänud Tartu piiskopkonna ning Pihkva - Lääne ja Ida - piirialadel keskaja vältel puutumata konfliktidest: juba 1240. aastal tungis liivimaalaste vägi üle piiri ja ründas Pihkvast, rüüstades muuseas ka Setumaad. 13. sajandi vältel polnud õigeuskliku maailma ning Ladina-Euroopa piirid veel fikseerunud ning ka skismaatiliste Vene vürstide võimualadele - näiteks Vadjamaale - võtsid katoliiklastest ristisõdijad ette sõjakäike - õigeusklikuks piirkonnaks oli aga ka Setumaa. Viimase piir Liivimaaga oli ühest küljest barjäär erinevate religioossete maailmade vahel, aga samas elasid kahel pool eraldusjoont ka teineteisega tuttavad naaberkülade inimesed - seega ei eraldunud Setumaa vaatamata enda erinevale religioonile ning kultuurilistele ja keelelistele eripäradele siiski eestlastest, keda kohati ka teisele poole piiri elama asus.

Setumaa talupoegade seisund oli usutavasti keskaja vältel võrdlemisi soodne: nende aladel ei tekkinud teadaolevalt pärisorjust, mis Liivimaal keskaja lõpuks välja kujunes. 16. sajandil said mõisnikud siiski enda kätesse üha laialdasemad privileegid ning tavalisemaks muutus ka talupoegade teotöö. Peamiselt tegeleti põlluharimise ja loomakasvatusega, kalandusel polnud setude seas väga olulist rolli. Läbi Setumaa kulgesid ka Pihkvat Tartu ning muude Liivimaa linnadega ühendavad teed, mida mööda toimus ka kogu Põhja-Euroopat hõlmava Hansa kaubavahetus. Läbi 14.-15. sajandi jätkusid aga ka väiksemad ning suuremad konfliktid liivimaalaste ning venelaste vahel: 1303. aastal alustati seetõttu näiteks Irboska keskaegse kivilinnuse rajamist Žeravja mäel ning see valmis 1329. aastaks. 14. sajandil kujunes selle ümber ka ulatuslik asula.

Petseri tekkis Paatskovka küla maadele 14.-15. sajandil. 1473. aastal rajati sinna Moskva suurvürsti Ivan III korraldusel klooster, mida ümbritsev asula kasvas 16. sajandi jooksul kiiresti. Samuti ehitati sellest Liivi sõja esimestel aastatel tugev kindlus, mis hakkas enda sõjaliselt tähtsuselt Irboskat ületama. 810 meetrit pikkade müüridega kloostriala kujutas endast justkui linna paljude kirikute ja munkade eluruumidega. Ühtlasi kuulus sellele üle 30 küla. Klooster sai oluliseks religioosseks keskuseks, millel oli keskne osa õigeusukommete levimisel setude seas. Maadel, mis kloostrile kuulusid, pühitsesid kohalikud mungad ära ka kõik paganlikud pühakohad ja tegelesid misjoniga.

Õigeusukiriku mõjualal, mis suhtes põlisuskumustesse teataval määral leebemalt, jäid seega püsima mitmed setode paganlikud tavad, millesarnased uusajal protestantistliku Liivimaa eestlaste seas hääbusid. Väga levinud oli Setumaa aladel näiteks komme viia kalmetele surnutele süüa, mida tehakse tänapäevani. Ülejäänud Liivimaal mõistis sellise tava selle paganlike juurte tõttu hukka juba keskaegne katoliku kirik. Mõneti võib ka tänapäeva Setumaa religioossetes kommetes näha keskaegsete tavade peegeldumist - suuresti on nende näol võimalik tagasi vaadata ka kommetele, mis olid levinud keskaegsel Liivimaal: näiteks on sellised Setumaa kirmasepühad, mis pole algupäraselt midagi muud kui katoliiklik saksa Kirchmess.

Valk, Heiki. Tsässon ja külakalmistu Põhja-Setumaa kultuuripildis. Setumaa kogumik 1. Tallinn, 2003
Reissaar, Leo. Setumaa läbi sajandite: Petserimaa. Tallinn 1996
Tähepõld, Kadri, et al. Setomaa ida ja lääne vahel. Tallinn, 2008
Selart Anti. Eesti idapiir keskajal. Tartu, 1998

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • matkamine
  • relikt
  • ring
  • sild
  • tulease
  • vaade